Eve Pormeister | Tartu Ülikooli humanitaarteaduste ja kunstide valdkond

TÜ üksuste kontaktandmed

humanitaarteaduste ja kunstide valdkond
Faculty phone: 
737 5341
Faculty address: 
Jakobi 2, ruumid 116–121, 51014 Tartu
  • valdkonna dekanaat
    Faculty phone: 
    737 5341
    Faculty address: 
    Jakobi 2, ruumid 116–121, 51005 Tartu
  • ajaloo ja arheoloogia instituut
    Faculty phone: 
    737 5651
    Faculty address: 
    Jakobi 2, 51005 Tartu
  • eesti ja üldkeeleteaduse instituut
    Faculty phone: 
    737 5221
    Faculty address: 
    Jakobi 2, IV korrus, 51005 Tartu
  • filosoofia ja semiootika instituut
    Faculty phone: 
    737 5314
    Faculty address: 
    Jakobi 2, ruumid 309–352, 51005 Tartu
  • kultuuriteaduste instituut
    Faculty phone: 
    737 5223
    Faculty address: 
    Ülikooli 16, 51003 Tartu
  • maailma keelte ja kultuuride kolledž
    Faculty address: 
    J. Liivi 4, 50409, Tartu
  • usuteaduskond
    Faculty phone: 
    737 5300
    Faculty address: 
    Ülikooli 18-310, 50090 Tartu
  • Viljandi kultuuriakadeemia
    Faculty phone: 
    435 5232
    Faculty address: 
    Posti 1, 71004 Viljandi
sotsiaalteaduste valdkond
Faculty phone: 
737 5957
Faculty address: 
Lossi 36, 51003 Tartu
  • valdkonna dekanaat
    Faculty phone: 
    737 5900
    Faculty address: 
    Lossi 36, 51003 Tartu
  • haridusteaduste instituut
    Faculty phone: 
    737 6440
    Faculty address: 
    Salme 1a–29, 50103 Tartu
  • Johan Skytte poliitikauuringute instituut
    Faculty phone: 
    737 5582
    Faculty address: 
    Lossi 36–301, 51003 Tartu
  • majandusteaduskond
    Faculty phone: 
    737 6310
    Faculty address: 
    Narva mnt 18, 51009 Tartu
  • psühholoogia instituut
    Faculty phone: 
    737 5902
    Faculty address: 
    Näituse 2, 50409 Tartu
  • õigusteaduskond
    Faculty phone: 
    737 5390
    Faculty address: 
    Näituse 20–324, 50409 Tartu
  • ühiskonnateaduste instituut
    Faculty phone: 
    737 5188
    Faculty address: 
    Lossi 36, 51003 Tartu
  • Narva kolledž
    Faculty phone: 
    740 1900
    Faculty address: 
    Raekoja plats 2, 20307 Narva
  • Pärnu kolledž
    Faculty phone: 
    445 0520
    Faculty address: 
    Ringi 35, 80012 Pärnu
meditsiiniteaduste valdkond
Faculty phone: 
737 5326
Faculty address: 
Ravila 19, 50411 Tartu
  • valdkonna dekanaat
    Faculty phone: 
    737 5326
    Faculty address: 
    Ravila 19, 50411 Tartu
  • bio- ja siirdemeditsiini instituut
    Faculty phone: 
    737 4210
    Faculty address: 
    Biomeedikum, Ravila 19, 50411 Tartu
  • farmaatsia instituut
    Faculty phone: 
    737 5286
    Faculty address: 
    Nooruse 1, 50411 Tartu
  • hambaarstiteaduse instituut
    Faculty phone: 
    731 9856
    Faculty address: 
    Raekoja plats 6, 51003 Tartu
  • kliinilise meditsiini instituut
    Faculty phone: 
    737 5323
    Faculty address: 
    L. Puusepa 8, 50406 Tartu
  • peremeditsiini ja rahvatervishoiu instituut
    Faculty phone: 
    737 4190
    Faculty address: 
    Ravila 19, 50411 Tartu
  • sporditeaduste ja füsioteraapia instituut
    Faculty phone: 
    737 5360
    Faculty address: 
    Jakobi 5–205, 51005 Tartu
loodus- ja täppisteaduste valdkond
Faculty phone: 
737 5820
Faculty address: 
Vanemuise 46–208, 51014 Tartu
  • valdkonna dekanaat
    Faculty phone: 
    737 5820
    Faculty address: 
    Vanemuise 46–208, 51003 Tartu
  • arvutiteaduse instituut
    Faculty phone: 
    737 5445
    Faculty address: 
    Narva mnt 18, 51009 Tartu
  • genoomika instituut
    Faculty phone: 
    737 4000
    Faculty address: 
    Riia 23b, 51010 Tartu
  • Eesti mereinstituut
    Faculty phone: 
    671 8902
    Faculty address: 
    Mäealuse 14, 12618 Tallinn
  • füüsika instituut
    Faculty address: 
    W. Ostwaldi 1, 50411 Tartu
  • keemia instituut
    Faculty phone: 
    737 5261
    Faculty address: 
    Ravila 14a, 50411 Tartu
  • matemaatika ja statistika instituut
    Faculty phone: 
    737 5860
    Faculty address: 
    Narva mnt 18, 51009 Tartu
  • molekulaar- ja rakubioloogia instituut
    Faculty phone: 
    737 5027
    Faculty address: 
    Riia 23, 23b–134, 51010 Tartu
  • Tartu observatoorium
    Faculty phone: 
    737 4510
    Faculty address: 
    Observatooriumi 1, Tõravere, 61602 Tartumaa
  • tehnoloogiainstituut
    Faculty phone: 
    737 4800
    Faculty address: 
    Nooruse 1, 50411 Tartu
  • ökoloogia ja maateaduste instituut
    Faculty phone: 
    737 5835
    Faculty address: 
    Vanemuise 46, 51003 Tartu
Asutused
  • raamatukogu
    Faculty phone: 
    737 5702
    Faculty address: 
    W. Struve 1, 50091 Tartu
  • teaduskool
    Faculty phone: 
    737 5581
    Faculty address: 
    Uppsala 10, 51003 Tartu
  • muuseum
    Faculty phone: 
    737 5674
    Faculty address: 
    Lossi 25, 51003 Tartu
  • loodusmuuseum ja botaanikaaed
    Faculty phone: 
    737 6076
    Faculty address: 
    Vanemuise 46, 51003 Tartu
Tugiüksused
  • ettevõtlus- ja innovatsioonikeskus
    Faculty phone: 
    737 4809
    Faculty address: 
    Narva mnt 18, 51009, Tartu
  • grandikeskus
    Faculty phone: 
    737 6215
    Faculty address: 
    Raekoja plats 9, 51004 Tartu
  • hankeosakond
    Faculty phone: 
    737 6632
    Faculty address: 
    Ülikooli 18a, 51005 Tartu
  • infotehnoloogia osakond
    Faculty phone: 
    737 6000, arvutiabi: 737 5500
    Faculty address: 
    Ülikooli 18a, 51005 Tartu
  • kantselei
    Faculty phone: 
    737 5606
    Faculty address: 
    Ülikooli 18a, 51005 Tartu
  • kinnisvaraosakond
    Faculty phone: 
    737 5137
    Faculty address: 
    Ülikooli 18a, 51005 Tartu
  • kirjastus
    Faculty phone: 
    +372 737 5945
    Faculty address: 
    W. Struve 1, 50091 Tartu
  • personaliosakond
    Faculty phone: 
    737 5145
    Faculty address: 
    Ülikooli 18, ruumid 302 ja 304, 50090 Tartu
  • rahandusosakond
    Faculty phone: 
    737 5125
    Faculty address: 
    Jakobi 4, 51005 Tartu
  • rahvusvahelise koostöö ja protokolli osakond
    Faculty phone: 
    737 6123
    Faculty address: 
    Ülikooli 18, ruumid 104, 304, 305, 50090 Tartu
  • rektoraadi büroo
    Faculty phone: 
    737 5600
    Faculty address: 
    Ülikooli 18, 51014 Tartu
  • siseauditi büroo
    Faculty address: 
    Ülikooli 18–244, 51005 Tartu
  • Tallinna esindus
    Faculty phone: 
    737 6600
    Faculty address: 
    Teatri väljak 3, 10143 Tallinn
  • turundus- ja kommunikatsiooniosakond
    Faculty phone: 
    737 5687
    Faculty address: 
    Ülikooli 18, ruumid 102, 104, 209, 210, 50090 Tartu
  • õppeosakond
    Faculty phone: 
    737 5620
    Faculty address: 
    Ülikooli 18, 50090 Tartu
  • üliõpilasesindus
    Faculty address: 
    Ülikooli 18b, 51005 Tartu
Muud üksused
  • MTÜ Tartu Ülikooli Akadeemiline Spordiklubi
    Faculty phone: 
    737 5371
    Faculty address: 
    Ujula 4, 51008 Tartu
  • MTÜ Tartu Üliõpilasküla
    Faculty phone: 
    740 9959
    Faculty address: 
    Narva mnt 25, 51013 Tartu
  • MTÜ Tartu Üliõpilasmaja
    Faculty phone: 
    730 2400
    Faculty address: 
    Kalevi 24, Tartu
  • SA Tartu Ülikooli Kliinikum
    Faculty phone: 
    731 8111
    Faculty address: 
    L. Puusepa 1a, 50406 Tartu
  • Tartu Ülikooli Sihtasutus
    Faculty phone: 
    737 5852
    Faculty address: 
    Ülikooli 18a–106, Tartu

TÜ üksuste kontaktandmed

humanitaarteaduste ja kunstide valdkond
Faculty phone: 
737 5341
Faculty address: 
Jakobi 2, ruumid 116–121, 51014 Tartu
  • valdkonna dekanaat
    Faculty phone: 
    737 5341
    Faculty address: 
    Jakobi 2, ruumid 116–121, 51005 Tartu
  • ajaloo ja arheoloogia instituut
    Faculty phone: 
    737 5651
    Faculty address: 
    Jakobi 2, 51005 Tartu
  • eesti ja üldkeeleteaduse instituut
    Faculty phone: 
    737 5221
    Faculty address: 
    Jakobi 2, IV korrus, 51005 Tartu
  • filosoofia ja semiootika instituut
    Faculty phone: 
    737 5314
    Faculty address: 
    Jakobi 2, ruumid 309–352, 51005 Tartu
  • kultuuriteaduste instituut
    Faculty phone: 
    737 5223
    Faculty address: 
    Ülikooli 16, 51003 Tartu
  • maailma keelte ja kultuuride kolledž
    Faculty address: 
    J. Liivi 4, 50409, Tartu
  • usuteaduskond
    Faculty phone: 
    737 5300
    Faculty address: 
    Ülikooli 18-310, 50090 Tartu
  • Viljandi kultuuriakadeemia
    Faculty phone: 
    435 5232
    Faculty address: 
    Posti 1, 71004 Viljandi
sotsiaalteaduste valdkond
Faculty phone: 
737 5957
Faculty address: 
Lossi 36, 51003 Tartu
  • valdkonna dekanaat
    Faculty phone: 
    737 5900
    Faculty address: 
    Lossi 36, 51003 Tartu
  • haridusteaduste instituut
    Faculty phone: 
    737 6440
    Faculty address: 
    Salme 1a–29, 50103 Tartu
  • Johan Skytte poliitikauuringute instituut
    Faculty phone: 
    737 5582
    Faculty address: 
    Lossi 36–301, 51003 Tartu
  • majandusteaduskond
    Faculty phone: 
    737 6310
    Faculty address: 
    Narva mnt 18, 51009 Tartu
  • psühholoogia instituut
    Faculty phone: 
    737 5902
    Faculty address: 
    Näituse 2, 50409 Tartu
  • õigusteaduskond
    Faculty phone: 
    737 5390
    Faculty address: 
    Näituse 20–324, 50409 Tartu
  • ühiskonnateaduste instituut
    Faculty phone: 
    737 5188
    Faculty address: 
    Lossi 36, 51003 Tartu
  • Narva kolledž
    Faculty phone: 
    740 1900
    Faculty address: 
    Raekoja plats 2, 20307 Narva
  • Pärnu kolledž
    Faculty phone: 
    445 0520
    Faculty address: 
    Ringi 35, 80012 Pärnu
meditsiiniteaduste valdkond
Faculty phone: 
737 5326
Faculty address: 
Ravila 19, 50411 Tartu
  • valdkonna dekanaat
    Faculty phone: 
    737 5326
    Faculty address: 
    Ravila 19, 50411 Tartu
  • bio- ja siirdemeditsiini instituut
    Faculty phone: 
    737 4210
    Faculty address: 
    Biomeedikum, Ravila 19, 50411 Tartu
  • farmaatsia instituut
    Faculty phone: 
    737 5286
    Faculty address: 
    Nooruse 1, 50411 Tartu
  • hambaarstiteaduse instituut
    Faculty phone: 
    731 9856
    Faculty address: 
    Raekoja plats 6, 51003 Tartu
  • kliinilise meditsiini instituut
    Faculty phone: 
    737 5323
    Faculty address: 
    L. Puusepa 8, 50406 Tartu
  • peremeditsiini ja rahvatervishoiu instituut
    Faculty phone: 
    737 4190
    Faculty address: 
    Ravila 19, 50411 Tartu
  • sporditeaduste ja füsioteraapia instituut
    Faculty phone: 
    737 5360
    Faculty address: 
    Jakobi 5–205, 51005 Tartu
loodus- ja täppisteaduste valdkond
Faculty phone: 
737 5820
Faculty address: 
Vanemuise 46–208, 51014 Tartu
  • valdkonna dekanaat
    Faculty phone: 
    737 5820
    Faculty address: 
    Vanemuise 46–208, 51003 Tartu
  • arvutiteaduse instituut
    Faculty phone: 
    737 5445
    Faculty address: 
    Narva mnt 18, 51009 Tartu
  • genoomika instituut
    Faculty phone: 
    737 4000
    Faculty address: 
    Riia 23b, 51010 Tartu
  • Eesti mereinstituut
    Faculty phone: 
    671 8902
    Faculty address: 
    Mäealuse 14, 12618 Tallinn
  • füüsika instituut
    Faculty address: 
    W. Ostwaldi 1, 50411 Tartu
  • keemia instituut
    Faculty phone: 
    737 5261
    Faculty address: 
    Ravila 14a, 50411 Tartu
  • matemaatika ja statistika instituut
    Faculty phone: 
    737 5860
    Faculty address: 
    Narva mnt 18, 51009 Tartu
  • molekulaar- ja rakubioloogia instituut
    Faculty phone: 
    737 5027
    Faculty address: 
    Riia 23, 23b–134, 51010 Tartu
  • Tartu observatoorium
    Faculty phone: 
    737 4510
    Faculty address: 
    Observatooriumi 1, Tõravere, 61602 Tartumaa
  • tehnoloogiainstituut
    Faculty phone: 
    737 4800
    Faculty address: 
    Nooruse 1, 50411 Tartu
  • ökoloogia ja maateaduste instituut
    Faculty phone: 
    737 5835
    Faculty address: 
    Vanemuise 46, 51003 Tartu
Asutused
  • raamatukogu
    Faculty phone: 
    737 5702
    Faculty address: 
    W. Struve 1, 50091 Tartu
  • teaduskool
    Faculty phone: 
    737 5581
    Faculty address: 
    Uppsala 10, 51003 Tartu
  • muuseum
    Faculty phone: 
    737 5674
    Faculty address: 
    Lossi 25, 51003 Tartu
  • loodusmuuseum ja botaanikaaed
    Faculty phone: 
    737 6076
    Faculty address: 
    Vanemuise 46, 51003 Tartu
Tugiüksused
  • ettevõtlus- ja innovatsioonikeskus
    Faculty phone: 
    737 4809
    Faculty address: 
    Narva mnt 18, 51009, Tartu
  • grandikeskus
    Faculty phone: 
    737 6215
    Faculty address: 
    Raekoja plats 9, 51004 Tartu
  • hankeosakond
    Faculty phone: 
    737 6632
    Faculty address: 
    Ülikooli 18a, 51005 Tartu
  • infotehnoloogia osakond
    Faculty phone: 
    737 6000, arvutiabi: 737 5500
    Faculty address: 
    Ülikooli 18a, 51005 Tartu
  • kantselei
    Faculty phone: 
    737 5606
    Faculty address: 
    Ülikooli 18a, 51005 Tartu
  • kinnisvaraosakond
    Faculty phone: 
    737 5137
    Faculty address: 
    Ülikooli 18a, 51005 Tartu
  • kirjastus
    Faculty phone: 
    +372 737 5945
    Faculty address: 
    W. Struve 1, 50091 Tartu
  • personaliosakond
    Faculty phone: 
    737 5145
    Faculty address: 
    Ülikooli 18, ruumid 302 ja 304, 50090 Tartu
  • rahandusosakond
    Faculty phone: 
    737 5125
    Faculty address: 
    Jakobi 4, 51005 Tartu
  • rahvusvahelise koostöö ja protokolli osakond
    Faculty phone: 
    737 6123
    Faculty address: 
    Ülikooli 18, ruumid 104, 304, 305, 50090 Tartu
  • rektoraadi büroo
    Faculty phone: 
    737 5600
    Faculty address: 
    Ülikooli 18, 51014 Tartu
  • siseauditi büroo
    Faculty address: 
    Ülikooli 18–244, 51005 Tartu
  • Tallinna esindus
    Faculty phone: 
    737 6600
    Faculty address: 
    Teatri väljak 3, 10143 Tallinn
  • turundus- ja kommunikatsiooniosakond
    Faculty phone: 
    737 5687
    Faculty address: 
    Ülikooli 18, ruumid 102, 104, 209, 210, 50090 Tartu
  • õppeosakond
    Faculty phone: 
    737 5620
    Faculty address: 
    Ülikooli 18, 50090 Tartu
  • üliõpilasesindus
    Faculty address: 
    Ülikooli 18b, 51005 Tartu
Muud üksused
  • MTÜ Tartu Ülikooli Akadeemiline Spordiklubi
    Faculty phone: 
    737 5371
    Faculty address: 
    Ujula 4, 51008 Tartu
  • MTÜ Tartu Üliõpilasküla
    Faculty phone: 
    740 9959
    Faculty address: 
    Narva mnt 25, 51013 Tartu
  • MTÜ Tartu Üliõpilasmaja
    Faculty phone: 
    730 2400
    Faculty address: 
    Kalevi 24, Tartu
  • SA Tartu Ülikooli Kliinikum
    Faculty phone: 
    731 8111
    Faculty address: 
    L. Puusepa 1a, 50406 Tartu
  • Tartu Ülikooli Sihtasutus
    Faculty phone: 
    737 5852
    Faculty address: 
    Ülikooli 18a–106, Tartu

Eve Pormeister

Heites pilgu käesoleva dissertatsiooni teemale — Pilte naiselikkusest saksakeelses Šveitsi naiskirjanduses — puutume kohe kokku kolme mõistega, mis kõik on pisut vaieldavad.

Saksakeelse Šveitsi (nais-)kirjanduse mõiste vaieldavust (ptk 1.1.) võib kohata esijoones nii saksa kultuuriruumis kui ka kosmopoliitselt mõtlevate ¨veitslaste juures. Tekib küsimus, kas sellise riigi saksakeelne (nais-)kirjandus, mis eksisteerib kolme suure Euroopa ääreala liiduna ning mille rahvas näeb end kolme suurema rahva ja ühe väikese rahva ühise poliitilise (vähem kultuurilise) tahte poolt üheks ühenduseks liidetud rahvana resp. multirahvana, pretendeerib kirjanduslikule iseseisvusele või peab end ruumilise naabruse ja keelevendluse (Max Frisch) tõttu nägema saksa kirjanduse algupärase koostisosana. Sellele küsimusele vastust otsides tuleb silmas pidada üht eetilist kategooriat: erinevate topograafiliste, konfessionaalsete, aja­looliste ja kultuuriliste juurte ning traditsioonide, nagu ka Šveitsi suveräänse staatuse respekteerimine on piisavaks motiiviks, et kaitsta saksakeelse Šveitsi kirjanduse sõltumatust saksa kirjanduse, täpsemalt öeldes Saksamaa kirjanduse ees. Lisaks sellele peaks rõhutama, et iseseisvust tuleb näha mitte ainult formaalsest, vaid ka temaatilisest küljest. See kõik ei tähenda aga hoopiski, nagu oleks meil kavas seda kirjandust ülejäänuist isoleerida ning tera­vaid piire tõmmata. Vastupidi. Autonoomia ei välista piiride avatust. Nii saksakeelne ¨veitsi, kui ka austria ja saksa kirjandus moodustavad oma ühise vaimse ruumi alusel ühe saksakeelse kirjanduse.

Mis puutub naiste kirjutamisse, siis on nemadki ses mõttes oma maaga seotud. Ehkki naiste teemad on pigem laiahaardelisema kontekstiga ja naised ei taha Šveitsi teemal nii palju arutleda kui nende meeskolleegid — niisiis mitte kirjutada Šveitsi kohta -, nad kirjutavad Šveitsist, kui nad kirjutavad, kui nad kirjeldavad suhteid, miljöösid, maastikke, argipäeva, ent ka unenägusid ja painajaid. Ka nemad tunnistavad end saksakeelse Šveitsi kirjanduse ise­seisvuse pooldajaks, nähes erinevate kirjanduste autonoomias mitmekesisust. Vähem oluline pole seegi, et teadlikus läbikäimises nii lähedase kui võõraga tekib vastuliikumine kultuuride "uniformeerimisele".

Naiskirjanduse mõiste vaieldavusele (ptk 1.2.) viitavad erinevad arusaamad sugudest, mida ei ole võimalik koondada muutumatute tunnustega ühise nimetaja alla. Selle abstraktsuses tekitab segadust mõiste tegelik kasutuselevõtt 70ndate aastate keskel, kui sõna omandab täna­päeva mõistes lisaks veel ka konnotatiivse tähenduse — "feministlik". Kui lähtuda nais­kirjanduse defineerimisel mitte žanrist või fenomenist, kui loobuda mõiste määratlemisest ja vaadelda seda diskursiivse sündmusena, siis võib täheldada lahknemist käibivast kirjandus­likust praktikast, täpsemalt öeldes muu naiste loodud kirjanduse välja jätmist ja nais­kirjanduse programmilise mõiste kujunemist seoses uue naisliikumisega.

Kui räägime tänapäeval naiskirjandusest programmilises tähenduses, siis on mõistlik panna see mõiste Sigrid Weigeli eeskujul jutumärkidesse, et päästa selle ajalooline iseloom seda öör­da­mata, ent ka seda lihtsalt edasi kirjutamata. Sest on täiesti selge, et mõiste "naiskirjandus" on välja kasvanud teatud kindla situatsiooni puudustest ning 70ndatel aastatel on ta igati mõttekas kategooria. Tänapäeval, postfeminismi ajal, osutub see siiski obsolet’ks (Beatrice von Matt) ning peaaegu anakronismiks, mõningates ringkondades koguni tauni­tavaks. Ent juba 70ndatel aastatelgi demonstreerivad naisautorid oma tõrjuvat hoiakut "naiskirjanduse" suhtes ega koosta oma tekste enam tihedas seoses naisliikumisega. Üks võimalik seletus leidub ehk selles, et nad ei taha, et neid nähtaks kvalitatiivselt teist tüüpi olenditena resp. omaette liigina. Teisest küljest tõstatub tänapäeval küsimus, kas naiskirjanduse mõistele truuks jäämine (ilma jutumärkideta) kui niisugune on üldse enam mõttekas. Sest ka selles võib veel tajuda vihjeid naisele kui omaette liigile, ehk küll teistsugustes varjundites kui varem. Kui siiski tahetakse tingimata rõhuda naiste erilistele kogemustele, siis võib alati veel appi võtta mõiste, mis on küll pisut pikavõitu, ent siiski piisavalt lihtne ja väljendusrikas: kirjutavate naiste kirjandus. Kaaluda võiks ka androgüünse nägemis- ja kirjutamisviisi võimalust, mis vastandub üksnes soolise või teistest invariantsetest tunnustest juhinduva esteetilis-kunstilise kujundamise postulaadile.

Naiselikkuse või naiseliku mõiste "vaieldavusest" (ptk 1.3.) võib kõnelda niivõrd kui selle konstrueeritud, ideologiseeritud ja ühiskondlikult oktruajeeritud sotsiaalse ning kultuurilise kategooria defineerimisel tänapäeval põrkuvad kokku mehe ja naise või subjekti ja objekti nägemis- ning mõtlemismustrid patriarhaalses maailmas. Ja kuigi ei alamuslikkust ega üleolekut ei saa tuletada üksnes bioloogiast, pääseb ühiskondlikus plaanis siiski mõjule vaid naise bioloogia. Naise kui kunagise täidesaatja objektiks muutmisega, tema väljaheitmisega esteetilistest ruumidest, "teise" ja "naiselikkuse" ignoreerimisega toimub ajalooliselt subjekti kujundamine. Enamik naissoo esteetilisi vajadusi, loomingulisi võimeid tõrjutakse meie kultuuriloo tsentrist eemale tõugatud äärealadele, esteetikaeelsetesse ruumi­desse. Sealtkaudu läheneb naine niisiis eest leitud kultuurilisele korrale. "Naiselikkust" kasutatakse just selleks, et tähistada "teistsugust" arutlemise vormi, kõnet, mille subjekt, naine, ei lähene eest leitud kultuurilisele korrale mitte tsentraalperspektiivi, vaid ääreperspek­tiivi kaudu.

Kultuurilooliselt esineb naiselikkus üksnes kirjanduslikes, muusikalistes ja kunstilistes pilti­des, kus naine kujuneb mehe ettekujutuseks, projitseeritud naiselikkuse ideaalpildiks ning enesepeegelduspinnaks. Isegi 19. sajandil püstitatud tees "soolistest karakteritest" pöördus naiste kahjuks ning kinnitab meeste õigust omandamisele. Sest omandi (propre) valdkond, kultuur, toimib omandamise kaudu. Naiselikkuse välistamisega või surmamisega luuakse patriarhaalne kord, täpsemalt öeldes rakendatakse naiselikkuse stereotüübid kehtiva korra säilitamise teenistusse. Niisiis konstrueerib patriarhaalne maailm naiselikkuse mõiste ja määrat­­leb seda sugudevahelisest suhtest lähtuvalt. Meeste kujutelm naiselikkusest, mis vahetevahel annab täiesti difameeriva ja võltsitud või ka idealiseeritud pildi, eraldab mehe mitteidentsuse, s.t teistsuguste kogemuste, muljete, tervikpiltide ja sotsiaalsete tingimuste mitmekesisuse, mis samuti võiksid omada tähtsust naise kui isiksuse identiteedi seisukohalt.

Need täiesti teistsugused kogemused, mis on esijoones seotud puuduva naise sotsiaalse ja kultuuriloolise pildiga, lubaksid ehk oletada teisi ettekujutusi ja väljendusvorme, "naiselikku kirjutamisviisi" ja "naiselikku esteetikat" vastuabi­nõuna fallokraatlikule lineaarsele mõtlemi­sele. Sedalaadi püüdlused rajaneksid siiski täpselt traditsioonilistel patriarhaalsetel, täpsemini androtsentrilistel para­digmadel ning dihhotoomial "naiselik"/"mehelik" ning viiksid lõpuks välja naiseliku kirjutamise ja naiseliku esteetika instrumentaliseerimisele. Nad jõuaksid täpselt sellesse punkti, millele naised tegelikult tahtsid vastu töötada — soolis-spetsiifiliste normi­­de ja kodifikatsioonide püstitamisele. Niisiis ei ole võimalik patriarhaalset esteetikat ja kogu kultuuritraditsiooni niisama lihtsalt üle parda heita, sest see tähendaks lõppude lõpuks mehelikkusehulluse väljavahetamist naiselik­kuse­hullusega.

Tõika, et dihhotoomia "naiselik" "mehelik" ei ole vähemalt kontseptuaalselt ületamatu, demonstreerib saksakeelne ¨veitsi naiskirjanik Silja Walter (Exkurs), kes pidas end juba palju aastaid tagasi naisõiguslaseks. Mööngem, et ta teeb seda kristoloogilisest vaatevinklist. Naistekeskset teoloogiat südameasjana järgides pöördub ta ikka ja jälle piiblist pärinevate ja profaansete naisekujude poole, laskmata neid aga bioloogiliselt piirata, sest ta ei tunnista puhtfeministlikku, ideologiseeritud tegutsemist ja sooliselt määratletud "esteetikat". Pole ju Jumal tema jaoks sooliselt ei mees ega naine, vaid seisab sugudest kõrgemal, ja esteetika ei ole seega omaette eesmärk, nagu näiteks feministide ning günotsentristide puhul. Kirjutaval naisel ei olevat vaja ülearu muretseda esteetika kui tõe peegelduse, vaid pigemini tõe enese, s.t Jeesuse Kristuse pärast. Niisiis on Silja Walteri järgi tõde ühesugune nii meeste kui naiste jaoks, seega mitte sooliselt orienteeritud ega soospetsiifiline. Teisest küljest tunneb kirik siiski ka Jumala naiselikku mõõdet: Jumal olevat isa, ent veelgi enam olevat ta ema. Seega ei taha Silja Walter naiselikkust mõista mehelikkusele vastastamisena, sest soterioloogiliselt on mehed ja naised võrdsed. Tema jaoks on kaalu ainult inimsoo- ja mitte sooküsimusel.

Silja Walter ei kirjuta teadlikult naiselikult. Kõik, mis ta kirjutab, lihtsalt muutuvat "naiselikuks". On koguni raske seista vastu kiusatusele viidata teatud kokkupuutepunktidele écriture féminine’iga. Ka Silja Walteri osalt "pulbitsevad" tekstid, vaevu talitsetud uhkamised ei ole tingimata suunatud meie mõistusele, vaid püüavad meid endasse imeda või kaasa haara­ta, kaasa võnkuma meelitada tunnetega, lauluga ja tantsuga, mida nad lavastavad. Tema isemeelne ja lihtne väljendusviis, mis aktuaalsusega seose saavutamise nimel ei välista ka argipäeva­slängi ning tehniseeritud maailma sõnavara, annab meeleolu ja pildi kujundamisse samuti oma osa. Sest nii nagu Silja Walter loodab fastsinatsiooni abiga esile kutsuda midagi, mis peaks SÕNA kaudu teisele inimesele üle kanduma, nii peaksid ka tema enda sõnad, tema paeluvad keelekujundid ja pildid kiirgama SÕNA võlujõudu. Tantsulisi ja laululisi elemente ei tule Silja Walteri puhul vaadelda mitte niivõrd keeleliste vajakajäämistena või keele küündimatuse väljendusena, kui pigemini tema olemuse genuiinse koostisosana. Kirjutava nunna jaoks on kindlasti tähtis seegi (soterioloogiliselt), et muusikas, Jumala kogemise domineerivas väljenduselemendis, leiab lisaks muule kõige vahetumat kinnitust transtsen­dentsus.

Silja Walter, keda meie aja katoliikliku naiskirjanikuna juba ammugi võrd­sustati Gertrud von Le Fortiga, kujutab endast oma kirjandusliku loomingu osas teoloogilisuse ja kirjanduslikkuse erilist sünteesi. Kirjutav nunn on tähelepanu­väärne näide selle kohta, et kirjandus ja teoloogia, kirjanduslik ja kristoloogiline või lunastuslooline SÕNA võivad teineteist toetades ja täienda­des omavahel dialoogi astuda. Samal ajal kuulub ta Erika Burkarti ja Gertrud Wilkeri kõrval nende 50ndate ja 60ndate aastate erandlike naiskirjanike hulka, kes on üsna nimekad ning üle­riigiliselt tuntud.

Sugude puutumata jäänud, ideologiseeritud rollijoonised ja naiste jätkuv poliitiline ebaküpsus mõjutavad ilmselt nende loomingulisust niivõrd, et nad ei suuda tõsiselt vastu vaielda naise status quo’le sotsiaal-poliitilises ühiselus, seega aga samal ajal ka nappidele võimalustele eneseteostuseks. Alles uue naisliiku­misega 20. sajandi 70ndatel aastatel saab võimalikuks naiste kirjutamise lahtihüpe ja läbimurre. Naiste hääletamis- ja valimisõiguse sisseviimisega luuakse nais­kirjanike loominguks ka sotsiaalajalooliselt, täpsemalt öeldes poliitiliselt soodne pinnas (ptk 2.3.1.). Märkimisväärne on sealjuures, et ühest küljest sünnib Šveitsis sellest liikumisest küll vähe naisautoreid, teisest küljest aga leiavad nad toetust naisliikujailt. Patriar­haal­se­test piirangutest ja konventsioonidest läbimurd­mine ei osutu siiski lihtsaks, sest "Fräuleinwunder" on sel ajal veel välja mõtlemata. Tegelik murrang tuleb alles ÜRO naisteaastal 1975, kui avalikkuse ette jõuavad kaks teed näitavat raamatut, Verena Stefani "Kestamised" ("Häutungen") ja Gertrud Leuteneggeri "Eelõhtu" ("Vorabend"). Nüüdsest kannavad saksakeelse Šveitsi kirjandust mehed ja naised.

70ndatel aastatel, mil identse, autonoomse subjekti kontseptsioonis üha põhi­mõttelisemalt kahtlema hakatakse, kujuneb ka Šveitsis uue naiskirjanike põlvkonna keskseks ülesandeks "teise" subjekti ja keele loomine äärealadest lähtuvalt. Tunne­tamise ja enese arusaadavaks tege­mi­se protsess, mis rullub ennekõike naiste dokumentaalsete protokollide kaudu, suubub siis läbi pettumuse ja illusioonide kaotamise ning päevapoliitiliste ja teoreetiliste sündmuste, nagu ka äratundmise, et eraelu kuulub samamoodi avaliku, poliitilise elu juurde, naisautorite (nagu ka ühe osa meesautorite) "taganemisse" privaatsfääri. Autentse mina-kogemuse vahen­da­mi­ne, (auto)biograafiline ja introspektiivne väljendusvorm, mis nüüd nihkuvad nn "uue subjektiivsuse" keskmesse, muutuvad neil aastail nii enesest teadaandmise kui selgitamise ja teraapia vahendina ühiskondlikus tunnetamise ja teadvuse laiendamise protsessis ajaloo­teadlikuks subjektiivsuseks ning vastuseisuks naise moonutatud kujutamisele. Koos "eraelu" väärtustamisega hakatakse tematiseerima sugupoolte vahelisi suhteid, mis viib välja ka meheliku ja naiseliku perspektiivi eristamisele.

Järgmine aastakümme (ptk 2.3.2.) on konsolideerumise aeg, andes veel kord tunnistust sellest, et kirjandus ei ole enam ainuüksi meeste ala, vaid seda kannavad naised ja mehed. Sellest lähtuvalt valmistutakse käima nt stilistiliselt uusi radu (Doris Morf) või esinema pisut jultunu­malt, vaimukamalt ja iroonilisemalt — ka naise eksistentsi (Friederike Kretzen) ning võõran­du­nud keelelise käitumise küsi­muses (Isolde Schaad). Tähtsust omandab mineviku mõõde, mille taustal püütakse lahata siin ja praegu toimuvat koos kõigi selle keerdsõlmede ja sõlmi­tus­te­ga (nt Eveline Hasler, Rosemarie Keller, Gertrud Leutenegger, Erica Pedretti, Gisela Widmer). Kaheksakümnendail aastail toimub elavnemine ka luulevaldkonnas: Ingeborg Kaiser, Gertrud Wilker, Gertrud Leutenegger ja Mariella Mehr, kes alustasid 70ndail aastail proosakirjanikena, avaldavad oma esimese luulekogu.

90ndad aastad (ptk 2.3.3.) tähistavad saksakeelses Šveitsi kirjanduses uut ajajärku: 70ndate ja 80ndate aastate põlvkonna kõrvale, kes kirjutamist jätkab, ja pisut vanemate uute nimekate autorite kõrval nagu Christina Viragh (sünd. 1953) ja Theres Roth-Hunkeler (sünd. 1953), ent ka Heidy Gasser (sünd. 1957) oma ema-triloogiaga jt astub niinimetatud tütarde põlvkond — 60ndail ja hilisemail aastail sündinud: Andrea Simmen, Milena Moser, Kristin T. Schneider, Nicole Müller, Zoë Jenny, Sabine Reber jt. Üldistavalt võib ajavahemikus alates lahtihüppest kuni 90ndate aastate keskpaigani kõnelda 68nda aasta generatsioonist pärinevast nais­kirjanike või emade põlvkonnast ja alates 90ndatest aastatest tütarde põlvkonnast. Nooremate autorite puhul torkab silma nende muutunud maailmanä­gemine. Just nemad tajuvad valulikult või asjalik-kainelt või iroonilis-sarkastiliselt emade ja isade kriisi, lugude nappust ning keeletust. 60ndatel ja 70ndatel sündinud kirjutavad aga sageli ka vaimukalt ja väljenduvad iseendast rääkides sundi­matumalt kui nende eelkäijad 68nda aasta põlvkonnast, sest nende roll naisena on ilmselgelt vähem kannatada saanud või murdunud.

Emade põlvkonna puhul on eneseleidmine, naiseliku paiga otsimine taandunud kunstliku karakteri, vormi ja keelelis-esteetilise kujundamise ees. 90ndate aastate suurte, isemeelsete, kohati häbematult hulljulgete, keelelis-esteetiliselt õnnestu­nu­mate teoste hulka kuuluvad "tütarde põlvkonda" esindavate Ruth Schweikerti ja Zoë Jenny, nagu ka vanemate debütantide Christina Viraghi ja Theres Roth-Hunkleri kõrval Mariella Mehri, Helen Meieri, Adelheid Duvaneli, Erika Burkarti ja Laure Wyssi, Gertrud Leuteneggeri ning Erica Pedretti, Hanna Johanseni ja Margrit Schriberi raamatud. Sellele lisandub kirjutavate naiste teemade­ringi laienemine: 90ndate aastate keskpaigast alates suunatakse pilk ekspluateeritud lastele (nt Eveline Hasler).

Tõsiasi, et naiskirjanikud ei ole Šveitsis enam "lihtsalt kirjanduselu müüri­lillekesed" (Isabel Morf), vaid on kohal, on kolme aastakümne jooksul leidnud ümberlükkamatut kinnitust. Nende liikumisruumi piiravad küll veel tänagi meeste hegemooniapüüdlused ja kitsendavad takistused, mille alged peituvad paraku osalt naiste endi mõtlemises. Teisest küljest leidub nüüd tähelepanuväärselt suurel hulgal professionaalseid naisautoreid, kes ei piirdu ainult naiseliku vaatluse ja naiselike kogemustega, vaid tungivad sealt edasi mehe­likkuse/naiselikkuse vastuseisu tõstatavate teemade juurde. Jälgides nende aastate kirjanduse arengut tänapäeva välja, võime leida mahavaikitud või hüljatud ni¨¨e, kuhu saksakeelse Šveitsi kirjutavad naised meid oma terava või ajuti isepäise optikaga, oma keelelise jõuga, nagu ka koloriidiga ning sisseelamisvõimega juhatavad. Nad protokollivad või fiktsionalisee­ri­vad inimkonna üsna suure osa elu ja selle tõelisust — naiste, keda meeskirjanike loomingus on aasta­sadu häbistatud või ülistatud, ent pole õieti kunagi näidatud täies tegelikkuses.

Käesolevas uurimuses otsitakse üles kolm maha vaikitud või unarusse jäetud ni¨¨i, mis kõik on sajandite vältel kujundatud ja moonutatud, kui isegi mitte täiesti köndistatud ning purusta­tud ideologiseeritud, patriarhaalsete kodifikatsioonide ja moraalimõistete poolt: naise keha, naiste keeleline olemine ning naise roll emana.

Emaduse kaudu oma kehaga seotuna (ptk 3.1.1. ja 3.2.) on naised aastasadu olnud mähitud "varjunahka" ja tõrjutud vaikimisse. Mehejõudu taastava keha­objektina on neid koduses majapidamises ja seksuaalses valdkonnas ära kasutatud ning meie kultuuriloo äärealadele pagendatud ja nende (kultuuriloolist) kohalolekut on sallitud ainult meeste ettekujutuste või soovkujutelmade kirjandus­likult, muusikaliselt ja kunstiliselt kujutatud objektina. Pingesuhtes "jumalik-kuratlik" (või ehk jumalik-deemonlik?) on mees omaenda mina otsingul ikka püüdnud tungida naiselikkuse igavese müsteeriumi taha ning luua naisest oma kujutluspilti.

Intensiivse kehateadvuse ja intensiivsema kehavaatluse arenguni jõutakse üliõpilaste rahutuste käigus 60ndate aastate lõpul ja eriti uue naisliikumise käigus 20. sajandi 70ndate aastate algul. Kirjeldatakse eeskätt negatiivseid seksuaalseid kogemusi, nagu ka füüsilisi ja psüühilisi haigusseisundeid; järgneval perioodil leitakse siiski positiivne suhe naisekehasse ja tema funktsioonidesse. "Kehaga kirjutamine", "kehaga rääkimine" — nii kõlab üks "nais­kirjandusele" esitatud nõue­test, prantsuse poststrukturalismi teoreetikute (Hélène Cixous, Luce Irigaray) poolt püstitatud postulaat. Pidid ju "naiselikkuse mõjud", st naisekeha kui "naise­likkuse" sissekirjutuste tajumispaik avaldama subversiivset toimet patriar­haalselt või androtsentriliselt kujundatud inim- ja (kultuuri-)kirjanduspildi ning écriture’i, ühe patriar­haalse ühiskonna- ja mõtlemisinstrumendi dekonstruee­rimisel.

Verena Stefani feministlikku võitlevat kirjutist (ära loe: pamfletti "meeste ürituse vastu") "Kestamised" ("Häutungen", 1975), mis kannab nimetust "Auto­biograafilised üles­tähendused, luuletused, unenäod, analüüsid" ning kokkusurutult ja piltlikult autori sõnumit juba pealkirjas kujukalt väljendab, ei saa vaadelda pelgalt negatiivsete seksuaalsete koge­muste kirjeldusena. Keha on siin katalü­saa­toriks nii minategelase androtsentrilis-seksistlike ja keeleliste paradigmade pihta suunatud osalt üsna naturalistlikule, naisliikumise programmili­ses vaimus tehtud kriitikale kui ka naiselikule tunnetuslikule esteetilis-eetilisele pöördele, samuti uutmoodi määratlemisele mittepatriarhaalsetes esteetilistes vormides. Verena Stefan, kes tuleb naisliikumisest, rõhutab täpselt nagu niinimetatud günotsentristlik feminismgi naise teiselaadsust ja kutsub üles patriarhaalse ühiskonna dekonstruee­rimisele ning uue emalikkuse loomisele. New Woman’i uue emalikkuse erinevus naisest kui emast patriarhaalses mõttes põhinevat naiselikkuse kultuuri edendaval, täpsemalt kultuurirevolutsioonilisel jõul, ühis­kondlikul subversiivjõul või (ühis­kond­likul) negatiivsusel (J. Kristeva). Just see on lähtekoht, mis kutsub esile õigustatud kriitikat. Kui ühest küljest on Stefani kriitilised tähelepanekud põhiliselt kaasaegse feministliku mõttevahetusega kooskõlas ja me ei saa eitada tema uut­moodi naisekehasse ja loodusesse suhtumise määratluse tähtsust, siis teisalt jääb tema fülo­geneesi algusaegadesse suunatud perspektiiv siiski pisut segaseks ning ebakindlaks, naiselikkus stiliseeritakse müütiliseks. Kahe silma vahele ei saa jätta seika, et üleskutse loodus­lähedusele tõrjuks naised uuesti tagasi sfääri, mida mehed neile ette nägid. Stefani loodus­­meta­foori­kast tuletatud uudissõnad on pigemini kit¨imaigulised. Tema äpardunud katse kõrval leida uusi, naisekeha mitte deval­veerivaid sõnu tuleb tema kiituseks öelda, et ta ründab tormijooksuga olemasolevat keelt kui süsteemi, kui patriarhaalsete normide kantsi.

Gertrud Leuteneggeri teoses "Eelõhtu" ("Vorabend", 1975) ei esine keha küll läbiva motiivina ja écriture feminine teadlikult eeskujuks võetava keeleesteetilise paradigmana, teisest küljest aga näib ta olevat sellise écriture’i ajavaimu tajudes leiutanud ning ka kehaga kirjutavat, otseselt või kaudselt sellega kõnelevat. Poeetilisel tasandil võetakse "Eelõhtus", mis puudutab kõiki autorile kirjutamise hetkel ja edaspidigi olulisi tahke, jutuks ka kõik teemad, mille arendasid välja prantsuse poststrukturalistid Hélène Cixous, Luce Irigary ja Julia Kristeva. Leuteneggeri "Eelõhtu" annab kogu keeleesteetilisel ja kujunduslikul tasandil tunnistust naiseliku kirjutamise ja naiseliku mõtlemise ning leidlikkuse subversiivsest jõust, mis peab läbi murdma või dekonstrueerima (patriarhaalsed) seadused ning esteetilised ettekujutused, need tardumused ja ühemõttelisused ning vallandama kehakeele nagu žestid, miimika ja pilgud, semiootilisuse, alla surutud alateadvuse, näilisuse, naiselikkuse (oluliseks näiteks selle kohta on Virginia kuju). Eeskätt mina vabastamisel ja oma vaate avardamisel tegelikkuse suhtes, ent ka androtsentrilise Šveitsi dekonstrueerimisel.

Kannatavast kehast räägib ka Claudia Storzi debüütromaan "Konstrukt­siooni­vigadega Jessica" ("Jessica mit Konstruktionsfehlern", 1977), üks eksemp­laarsemaid näiteid 70ndate aastate Šveitsi saksakeelsest kirjandusest. Need teraapiliselt mõjuvad ülestähendused, mis paistavad silma ainele ja päevikulikule kirjaviisile vastava leksikaalse ning süntaktilise kujunduse kui ka materjaliga adekvaatselt sobitatud kõlapildi poolest ning mida ei ole päris õige "romaani" žanri alla liigitada, ei käi siiski autobiograafilise "pihtimuskirjanduse" või "kannatus­teksti" alla. Oma debüütromaanis peab Claudia Storz sihikindlat ja konkreetset keha-diskurssi (Beatrice von Matt), nagu ei ükski naiskirjanik enne teda. Ta ületab naiseliku kehalikkuse, ent ka personaalsuse mõõtme, kirjutades ühiskonna ja naise, täpsemalt naisekeha teema sisse naiseliku enesetematiseerimise jaoks seni tabuks peetud valdkonda. Sealjuures kasutab ta naisekeha lähtepaigana vastupanu osuta­miseks haigustele ja endiselt naiselikkust välistavale ühiskonnale, tavapärastele ettekujutustele naistest ning kasutab (haiget) keha ka ühiskondlikult kõneka metafoorina naise sotsiaalse olukorra iseloomustamiseks. Sellegi raamatu jutus­tamis­viisi kujundab täielikult teema "kannatav keha versus sotsiaalne keskkond". Erinevalt Verena Stefanist ei üritata siin siiski luua naiselikku kirjutusviisi; Leuteneggeri, Pedretti ja Schweikerti eeskujul lastakse kirjutusviisi äärmisel juhul sisse voolata vaid naiselikkuse mõjutustel. Ma ei nimetaks Claudia Storzi siiski mitte "poliitiliseks autoriks", vaid pigemini "ühiskonnateadlikuks autoriks", või autori endaga nõustudes: angažeeritud autoriks.

Hoopis teisiti kui Claudia Storz teoses "Konstruktsioonivigadega Jessica" läheneb Erica Pedretti oma raamatus "Valerie ehk Kasvatamata silm" ("Valerie oder Das unerzogene Auge", 1986) keha (ja vaimu) ning haiguse teemale. Haige keha ei esine tal mitte haiguse ja füüsiliste kannatuste kirjeldamise objektina või naise sotsiaalsete probleemide tunnetamise kohana, vaid pigemini kirjandusliku vahendina mehe ja naise põhimõttelise, eksistentsiaalse vastuolu teravdatud esiletoomiseks patriarhaalses maailmas, sealhulgas perekondlikes ja kunstialastes suhetes — subjekti-objekti-vahekorras. See toimib katalüsaatorina struktuuride ja võimujagamiste küsimuse alla seadmisel, niihästi väljastpoolt, kui ka "lausete ja sõnade sisemusest" (B. von Matt). Samal ajal toimib see käivitava mootorina naispeategelase Valerie eneseleidmisprotsessis ja subjektiks saamisel, kelle tarvis autor leiab intertekstuaalses seoses Ferdinand Hodleriga kunstnikule modelliks olnud Valentine Godé-Dareli piltide kaudu pisut tuge tegelikkusest ning tõstab ta sellega kõrgemale fiktiivsest tasandist. Modelliks olemine omandab Pedrettil sümboolse tähenduse: naise kui mehe peegel, naine kui tummusele ja tardumusele määratu, naine kui omaette liik. See on samas vihje sellele, et naiselikkuse mõiste ammutab oma olemuse ka kujutlusvõime tegelikkusest. Seega tungib Erica Pedretti kunstivallas õigupoolest sugudevahelise problemaatika valdkonda. Juba raamatu pealkiri — raamatut ennast ei ole muuseas võimalik liigitada ühegi žanri alla — annab aimu sellest, et autor fookustab oma pilgu mitte ainult üksikjuhtumile, vaid naiselikkusele kui niisugusele või kui millelegi siiski tundmatuks jäävale ja esteetilis-eetilisele sfäärile. Järelikult sellele, mida ta ei tea, sest seda, mida ta kirjutab, ta ei tea. Pealkiri sisaldab Erica Pedretti esteetilist programmi. Juba raamatu pealkiri kuulutab sedagi, et autor pöörab Hodlerilt laenatud väljendiga "kasvatamatu silm" kogu optika pea peale — "maalikunstniku ja tema modelli" asemel on teemaks nüüd "modell ja tema maalikunstnik" (Peter Utz) —, muutes nõnda võõrapärase rakursi kaudu nähtavaks käsitamatu "teise".

Kirjutamine omandab Pedrettil ilmselgelt tohutu eksistentsiaalse mõõtme. Just nagu Claudia Storzi puhul aitab kirjalik pöördumine haige alakeha, "alakeha" tabu vastu Jessical edasi elada, oma eluruumi mõttega täita, vaadeldakse Erica Pedrettil kirjutamist ning joonistamist päästvate ja vabastavate vahenditena. Ainult nii on Valeriel võimalik oma haigust välja kannatada, tajuda omaenese mina lõhestumist ning võimalik et jõuda taas iseenda leidmiseni. Vaid nii on Pedrettil ilmselt võimalik oma haigusele vastu panna. Autobiograafiline raamat see muide ei ole, vaatamata autori teatavale lähedusele ajaloolise kuju Valentine Godé-Dareliga. Nagu Hodler tegelikus elus ja Franz fiktiivses loos oma piltide kaudu, kavatses Erica Pedretti küllap end materjalist välja kirjutada, et luua kunstiteos ja nõnda ellu jääda.

Brisantselt ja otsustavalt, ridade vahel siia-sinna hüpates (nagu eespool nime­tatud autoridki) ning oma "kaotatud põlvkonna" või "futonfucker­gene­ratsiooni" nägemisharjumustele vastu tulles võtab Ruth Schweikert jutukogust "Maa­pähklid. Tapmine." ("Erdnüsse. Totschlagen", 1994) pärinevas jutustuses "Christ­mas" luubi alla kängunud inimestevahelised suhted, nii kehalised kui ka hingelised. Ta läheneb kehale ja haigusele siiski teistsuguse nägemise ja jutustamisviisiga kui eespool nimetatud autorid: kannatav keha ei leia pelgupaika ja tuge mitte Stefani laadi autobiograafilistes ülestähendustes või Storzi viisil päevikuvormis või omaette kirjanduslikus kirjatöös nagu Pedrettil. Keha ei ole tal ka naise erinevate sotsiaalsete probleemide projitseerimise fooniks nagu Stefanil, Storzil ja isegi Leuteneggeril, ja ka mitte kohaks, mille najal ning mille kaudu demonstreeritakse eeskätt mehe ja naise subjekti-objekti-vahekorda ning intensiivistatakse enese­otsinguid või subjektiks saamist nagu Pedrettil. Ruth Schweikertil domineerib "mida?" asemel "kuidas?", mis loomulikult ei pea tähendama, nagu ei puudutaks ta kriitilisi ühiskondlikke valupunkte. Väljendusjõuliselt, lühidalt ja selgelt kujuneb tema "kuidas?" kõigis seitsmes jutustuses tänu tema loomingulisele keeletööle ja kompaktsele stiilile leksikaalsel, ent ka süntaktilisel tasandil. Autor räägib ausat, ilustamata keelt; tema keeleline väljendus on lakooniline, jämedakoeline ja karm, kohati isegi vulgaarne. Karmuse, valu, kurbuse ja suure dramaatilisuse kõrval, mis on kätketud kõigisse seitsmesse jutustusse, kohtab aga ka koomikat. Avameelne ja sentimentaalne, "sügavamal peituvas tões" (H. Meier) hoitud on Ruth Schweikerti esikteose keel, kellel ei ole midagi pistmist "uue jää peal jahutatud naisega".

Kõne kaotus või kõnetus (ptk 3.1.2. ja 3.2.) kui niisugune ja seeläbi takistatud või hävitatud suhtlemine kujutab endast kirjanduslikku motiivi, mis on jälgitav tagasi kuni müütideni välja. Naisautorite loomingus omandab see otseselt või kaudselt erilise koha, sest nii nagu naised on sajandeid olnud tõrjutud oma keha sfääri, on nad ühtlasi olnud mõistetud ka objekt olema ning enamiku ajast vaikima. Neile on tehtud raskeks öelda "mina", olla "teine" subjekt. Kõnetusest või vaiki­misest ülesaamise protsess ei ole muidugi sirgejooneline tee, sest "konfliktiderohke suhe naiste, naiselikkuse ja keele" vahel (Sigrid Weigel) ei taandu ainult keelelisele tasandile, vaid väljendub inimeste ühiselu kõigis ühiskondlikes ja kultuurilistes sfäärides ning viib välja eksistentsiaalse küsimuse esitamiseni. Lisaks sellele tuleb selles protsessis endiselt sageli ette tagasilangusi, mis tähendab isepäiste, patriarhaalsete normide ja korralduste vastu mässu tõstvate või protestivate ning oma mina eest võitlevate naiste pagendamist või väljaajamist sümboolsest maailmast, või nende isoleerimist "kinnistesse" ruumidesse.

Sellist protsessi kujutab oma romaanis "Teokarbiaed" ("Muschelgarten", 1984) Margrit Schriber. Siin ei ole tegemist feministlike kujutelmade või postu­laatide läbimängimisega või näitlikustamisega, ka mitte isiklike läbielamistega, vaid ta juhatab meid privaatsfäärist märksa kaugemale. Tema südameasjaks tunduvad pigemini olevat eksistentsiaalsed probleemiasetused, seda enam, et täna­päeval põlu all olev sõna "feministlik" tuleks naisteproblemaatika teemal peetava­test arutlustest üldse välja jätta. Ei tohiks ju võitlust naiste eksistentsiaalsete õiguste nimel kuidagi samastada feministliku või mitte-patriarhaalse võitlusega. Seda demonstreerib Margrit Schriber väga arusaadavalt, näidates virtinast nais­pea­tegelase tummaksjäämises ning tardumuses kaassüüdlasena mitte ainult tema meest, androtsentrilise maailmavaate esindajat, vaid samamoodi tema naissoost vastaspoolt. Autor tutvustab meile kahte vastandlikku naisetüüpi, kes mõlemad on määratud hingelisele mandu­mi­se­le: imaginaarsusest või semiootilisusest ammutav virtin ja patriarhaalsuses või sümboolsuses püsiv Anna. Nimetu virtina näitel pajatab Schriber võimaliku naise loo tema mina mandumisest miljöö mõjul, sideme kaotamisest tegelikkusega, nagu ka võõrandumisest mina, sündmuste ja keele vahel. Ehkki autor ei oska pakkuda alternatiivi sümboolsuse ja imaginaarsuse, virtina kaksikelu dilemma ületamiseks, mida näitlikustatakse teokarbi­motiiviga, laseb ta virtina pilgul — küll veel tardunud, ent siiski elaval pilgul — kaugusesse suunduda ning mitte tardumusse kivistuda. Nii võib Margrit Schriberi "Teokarbi­aeda" lugeda lahtise lõpuga või "ilma lõputa" raamatuna. Tummaks jäänud virtina lõpustseenis on lisaks midagi medusalikku, mis manab esile kooskõla Medusa müüdi ja tänapäeva vahel, vastavust nüüdisaja ning olnu vahel (Walter Benjamin). Ometi ei pööra virtin ajaloo inglina tulevikule selga, vaid suunab pilgu kohe tuleviku "meie" poole. Nii ei saa siin rääkida "passiivsusele mõistetud" (Tatjana Michaelis) "perspektiivitu" (B. von Matt) elukäiguga naisest, vaid pigemini naisest, kes vaatamata tagasilangusele on siiski teel iseenda juurde.

"Teokarbiaia" konjunktiivne ja imaginaarne, filmilik ja stseeniline jutustav põhialus näib kohati jätvat mudellikkuse ja hüpoteetilisuse mulje ning meenutavat kirjanduslikult kujundatud eksistentsiaalseid probleemiasetusi, nagu ka Frischi ja Dürrenmatti võimaluste-"mängu". "Mis-oleks-kui?"-kontseptsioon on osalt kind­lasti seletatav probleemiasetusega, st identiteedikonflikti üle kandmisega valdavalt sotsiaalkriitikalt identiteedi ning eksistentsi­võimaluste otsingule, mida autor laseb oma peategelasel läbi mängida nii välises elus kui ka kujutluste maailmas: nii või teisiti.

Kirjanduslike mõtisklusteni emast (ptk 3.1.3. ja 3.2.) jõutakse saksakeelses Šveitsi kirjanduses arvukamalt alles 90ndatel aastatel (nt Heidy Gasser, nagu ka Ruth Schweikert, Christina Viragh ja Zoë Jenny, ent samuti Friederike Kretzen ning Theres Roth-Hunkeler, Erica Pedretti ja Helen Meier). Viivitus süvenenumal tegelemisel emapildiga on põhjendatav mitte ainult ema-tütre-sideme pikaajalisema piiristamisega, vaid ka puuduvate ühiskondlike faktoritega. Lõppeval 20. sajandil jõuavad naised aga muutunud poliitilise ja sotsiaalse olukorra — paradigma­vahetuse ning kultuurimuutuse — kaudu uue eneseteadvuseni ja -mõistmiseni, nagu ka enesekindlama ja teadlikuma esinemiseni. Oma rolli naisena tajuvad nad vähem kannatades või murtult. Sugugi mitte väheoluline panus nende maailma­vaate muutumisse võib ilmselt olla ka nende vanemate poliitilis-ühiskondliku tegevuse tagajärgedel 60ndate aastate lõpul ja 70ndate alguses. "Kummaliselt autentsed" (Helen Meier) tunduvad nende kirjanduslikud mõtisklused, milles noored naisautorid astuvad mässumeelselt vastu oma emadele või oma vanematele ja "sellele" maailmale ning nad maatasa teevad.

Maatasa tegijate hulka kuulub ka Ruth Schweikert oma esikteosega, jutustuste koguga "Maapähklid. Tapmine" ("Erdnüsse. Totschlagen", 1994), milles võetakse kirbule eeskätt 60ndatel ja 70ndatel aastatel sündinud naiste emad. Reaalajalooline taust, ent ka naise kogemused üleüldse näivad olevat autorit sundinud ette võtma sedavõrd jõulist ja salvavat vahekordade selgitamist, et ta tunneb sisemist sundi jutustusest jutustusse (neid on seitse) töötada põhimõtteliselt ühe ja sama emapildiga, sama tüübi muutumistega: niihästi oma ema põlvkonna emapildiga, kui ka enda põlvkonna omaga. Põhimõtteliselt on neid tüüpe, kes Ruth Schweikerti jaoks seda emapilti kehastavad, neli: (1) Esiteks vaatleb ta oma terava keelega, ent ka oma terava silmaga ema kui koduperenaist. (2) Teiseks on Schweikerti emapildi üheks variatsiooniks pidevalt eemal viibiv, karjäärihimuline naine, kes ilmselgelt kuulub samasuguste 68ndal aastal tekkinud egomaanide (incl. isad) hulka nagu ka Lucy Zoë Jenny "Õietolmutoast" (3) Kolmanda ematüübina või emafiguuri kolmanda variatsioonina võiks vaadelda Heinzi ema jutustusest "Sünnipäevapidu", kes kujundab oma pojas Oidipuse kompleksi. (4) Neljandaks variatsiooniks valib autor noored, vallalised emad, kelle näitel ta valgustab otsekui röntgenikiirtega ja lahkab oma terava keelega väärarengute ning moonutuste tagamaid tütarde põlvkonna kujutluste maailmas ning suhtlemises 90ndail aastail. Selle uurimuse tähtsaim tõdemus seisneb ilmselt selles, et nende deformatsioonide allikaks on just traumaatiline lapsepõlv.

Zoë Jenny, kes saadab oma debüütromaanis "Õietolmutuba" ("Das Blütenstaub­­zimmer", 1997) minategelase emaotsinguile, ei esita meile sama halastamatut, osalt moonutatud ja karikeeritud emapilti kui Ruth Schweikert. Ta ei paku meile mingil juhul ka ühte esimestest ja radikaalsematest tehnogeneratsiooni romaanidest ja "kogu karmusega" 68nda aasta põlv­konna vanematele adresseeritud raamatut, nagu mõned kriitikud väidavad. Liig õhuke on see kõigest 139 lehekülge täitev vihik, et neid nõudmisi täita, et demonstreerida tervet põlv­kondade panoraami. Kirjeldavalt, külmalt ja kainelt arendab autor oma teemat oma üsna tegevusvaeses esikteoses ega lasku ülepea põlvkondadevahelisse väitlusesse. Selle teksti tegelikuks teemaks on "pagendamine emamaalt" — pagendamine nii kitsa­mas kui laiemas mõttes. Kitsamas mõttes toimub viieaastase tütre väljasaatmine emamaalt, kui vanemad lahutavad, ema siirdub lõuna poole elama ja ema ning tütre vahel katkevad kõik kontaktid. Laiemas mõttes keerleb kõik vahepeal juba kahe­kümneaastase tütre täieliku väljasaatmise ümber emamaalt, kui tema lähenemis­katsed nurjuvad ja ta kaotab igasuguse — ka kujuteldava — keele.

Paralleelselt selle looga mängitakse paradigmaatiliselt, ent siiski üsna skemaa­tiliselt läbi veel üks teine ema-tütre-vahekord. See on armutu, äärmiselt kätte­maksu­himuline suhe, milles võrreldavalt mõningate Schweikerti tegelastega väljen­dub külmavereline, kaine protest 68nda aasta põlvkonna emade ja isade elustiili ning eluhoiaku vastu, kellel on mõttes vaid üksainus asi — nende oma elu.

Romaanile pealkirja andnud kolmeosaline liitsõna "õietolmutuba" tundub esma­pilgul olevat tavatu või kunstlik konstruktsioon, ent pole seda ometi. Tema sümbolitiinus ja tema funktsioon on selgelt äratuntavad: korrelatsioon tütre helli­tatud lootustega, nagu ka ema poolt talle põhjustatud valudega tema hinge­maas­tikul. Võimaluse, mida "õietolmutuba" tütrele otseses tähenduses pakub, võtab seesama tuba tal ülekantud tähenduses lõpuks ikkagi käest.

Christina Viraghi romaani "Ema raamat" ("Mutters Buch", 1997) ei tule mõista lihtsalt raamatuna emast või emale. Romaan tuleb alles luua raamistikus, mille moodustavad raamatut sisse juhatav küsimus "Kas on võimalik, et me oleme niisugused?" ning "ei" raamatu lõpus. Nende sulgude sees tuleb välja selgitada ema ja emaliku olemuse puudumine. Ema-otsingud ei toimu Viraghil siiski täiesti Zoë Jenny vaimus, vaid muutuvad vahepeal isaotsinguteks. Teiseks viitavad mõlemad otsimistegevused emotsionaalse kontakti­võtmis­katse kaudu keeleotsinguile ja seega raamatu kesksele probleemiasetusele: keeleküsimus kui eeskätt just nais­kunstniku jaoks eksistentsiaalne küsimus, naise loomingulise protsessi esteetilised põhitingimused par excellence.

Keeleotsing tähendab Viraghil esiteks ema-keele otsimist, pöördumist Oidipuse-eelsesse faasi. Teiseks tähendab keeleotsing siin isa otsimist, isa-keele otsimist, sest isa tegeliku eemaloleku tõttu on tütrel sümboolselt kadunud ka suhe kodifitseeritud ja normeeritud keelega kui patriarhaalse korra instrumendiga. Et tekkida saaks kultuur, siin kirjutamise maailm, ja et tagada subjekti konstituee­rimist, on vaja luua side kujuteldava ja sümboolse, pildi ja kirja vahel, sest keele omandamine leiab aset alles oidipaalsel perioodil. Seega näib Viragh samuti kui prantsuse poststrukturalist Julia Kristevagi käsitavat (naise) loovust piiri ületamisena semiootilise ja sümboolse vahel ning kaitsvat topeltorientatsiooni kultuurivallas.

Punase niidina läbivad kogu romaani otsesed või kaudsed püüded luua kontakti meeste maailmaga. Sellise suhte ambivalentsust on võimatu mitte märgata: ühelt poolt hirm meessoo ees ja sellest tulenev tõrge mehelikkuse suhtes, teiselt poolt igatsus mehelikkuse järele ning tütar Jolani iha lasta end keelel defloreerida (Kurt Drawert). Kindlasti mitte selleks, et lihtsalt tummast piltide maailmast vabaks saada, vaid selleks, et saavutada omamoodi kujuteldava ja sümboolse maailma sümbioosi.

Ilma ema otsimiseta ei oleks ka emakeele-otsinguid. Seda, mida võiks tähen­dada "ema" (aga ka: mida võiks tähendada "tütar"), tuleb raamatus alles välja selgitada — nii tütre kui ka ema vaatevinklist. Ema otsimine ei tähenda Viraghil sugugi tema eemalviibimise tuvastamist, vaid just tema puudumise põhjuste kindlakstegemist tema kohal olles, mis peab kaudselt selgitama emaksolemise olemust. Ema otsimine hõlmab ühtlasi otsustavalt vastuse leidmist küsimusele, kas tütar suudab läbi töötada oma ema puudumist. Ema puudumise läbitöötamata jätmisele aitab osalt kindlasti kaasa ka ebamäärasus ja ebakindlus möödunu esilemanamisel. Tuleb meenutus meenutuse järel, üha uuesti ja uuesti korduv mõtteprotsess. Või osutub meenutamine siiski võimatuks? Ja ehk ei suutnud Jolan ema puudumist läbi töötada just meenutamise võimatuse tõttu? Lõpuks jääb ema tütre varju, nii nagu too jäi lapsepõlves ema varju. Kuidagi mõistatuslikuks, lähe­daseks ning ometi kättesaamatuks tundub see mõtetes sageli eemal viibiv, kahemõõtmeline ja kahepalgelise mõtlemisega, mitmemõttelisust ning nihkes asju armastav, konstruktsioone, kordusi ja implikatsioone vältiv ema lõpuks jäävat. Kusagil mujal ei ole emaotsinguid kui keele ja eksistentsi omandamist teostatud radikaalse­malt, kahepalgelisemalt ja õõvatekitavamalt kui Viraghi matriarhaalses raamatus.

Esmapilgul näib kuidagi mõistatuslik olevat kogu Christina Viraghi tekst, ent samasuguse mulje jätavad ka Erica Pedretti ja Gertrud Leuteneggeri tekstid. Mõista­tuslikkus (ptk 3.3.) seletub autorite nägemis- ja jutustamisviisiga, see omakorda aga nende tegelaskujude rohkem või vähem rabedate suhetega tegelik­kusega ning üksteisega, kindlasti aga mina kui naise võõrandumisega ja keele võõrandumisega ning seoste puudumisega tegelikkusega. See kajastub nende teoste kaleidoskoopilises või mosaiikses või peitepildilaadses kontseptsioonis ning isepäises keelekasutuses ning vajutab oma pitseri kõigile neile katkelistele, mitte­lineaarsetele, elliptilistele, fragmentaarsetele, kildhaaval või/ja katkendlikult jutus­tatud tekstidele oma assotsiatsioonidega, meenutustega ja unistustega, spontaansete ideedega ning eelaimustega, tähelepanekutega ja tegelikkustega, siia-sinna hüplemisega aegade, isikute ning tegevuskohtade vahel, nagu ka kodifitseeritud süntaksiga ja grammatika reeglite eiramisega. Selline loominguline lähenemisviis on suuremal või vähemal määral iseloomulik kõigile siin käsitletud vanematele ja noorematele naisautoritele, ent nende tekstid ei ole siiski kavandatud nii mosaiik­selt ning mõistatuslikult kui ülalnimetatud autorite tekstid.

Käesolevas uurimuses käsitletud autorid, kes moodustavad küll kõigest murdosa saksakeelse Šveitsi naiskirjanikest, annavad siiski tunnistust kirjandusliku väljen­duse mitmekesisusest, subversiivsest jõust, nagu ka mõtte- ja fantaasiajõust naiste loomingus, mis päästab valla allasurutud alateadvuse ja näilikkuse ning dekonst­rueerib patriarhaalset mõtte- ja maailma­pilti. Ehkki vanemad autorid ei pidanud vajalikuks end écriture féminine’iga siduda, pidasid nad ilmselt oma ajastu vaimu ja naiselikku kirjutamist oma südameasjaks. Ehkki nooremal põlvkonnal ei tule ilmselt enam écriture féminine’i programmiliste nõudmistega rinda pista, on nad oma vanemate kolleegide jälgedes käies võtnud omaks nii mõnegi neist problee­midest ning lasevad naiselikkusel oma kirjutamise laadi mõjutada.

Saksakeelse Šveitsi kirjutavate naiste kirjanduslikku meetodit iseloomustab palju keeli — sealhulgas kehakeel —, mitte androtsentrilistest ettekirjutustest ja paradigmadest jäigastatud ning fikseeritud, vaid kõrvalekaldeid lubav ja isemeelne jutustamis- ning kirjutamisviis. Tähendab ju kirjutamine naise jaoks elavalt kirjuta­mist, vabalt kirjutamist; see tähendab võitlust kirjapildiga, peegelkirjaga. Kirjuta­mine tähendab naise jaoks teha kõik temast olenev, et keel ei jõuaks temast ette, ei kirjutaks enne teda; see tähendab kogu jõudu mängu pannes kohutavast kli¨eemaa­niast lahtirebimist. Sugugi mitte viimases järjekorras tähendab kirjutamine naise jaoks aga ka julguse kokku võtmist, astumaks kirjandusmaastiku avarustele ning lask­maks end oma kirjutamises kanda kõikvõimsuse tundest.