Ilmus ajakirja Methis 27/28, Taju ja performatiivsuse erinumber

15. detsembril ilmus ajakirja Methis. Studia humaniora Estonica ingliskeelne erinumber „Taju ja performatiivsus“. Väljaanne põhineb osaliselt 2019. aastal Eesti-uuringute tippkeskuse konverentsil „Taju ja performatiivsus kunstis ja kultuuris tehnoloogiliste muutuste ajastul“ peetud ettekannete edasiarendusel, mida on täiendatud teiste temaatiliste artiklitega. Erinumbris käsitletakse performatiivsuse tähendusi ja toimemehhanisme nii nüüdisaegses kui ka ajaloolises perspektiivis ning erinevate kunstialade nagu kirjanduse, teatri, arvutimängude, installatsiooni-, video- ja filmikunsti ning fotograafia kontekstis. Väljaande väärtus seisneb just multiperspektiivses lähenemises performatiivsusele ja tajule.

Number koosneb 13 artiklist ja kahest arvustusest. Raili Marling ja Anneli Saro avavad mõistete „performatiivsus“ (performativity) ja „etendus“ (performance) hargnevaid tähendusvälju keele-, kirjandus- ja teatriteaduses ning kultuuri- ja etendusuuringutes. Tuntud Hollandi kultuuriteoreetiku ja kunstniku Mieke Bali essee performatiivsuse mõiste rändamisest inimeste ja meediumite vahel selgitab ka tema enda tegevust teaduse ja kunsti vahealal, sh kunsti performatiivset potentsiaali teadustöös.

Raili Marling kasutab kriitilist afektiteooriat analüüsimaks emotsioonide autentsust ja sügavuse illusiooni nüüdisaegses ilukirjanduses ja autofiktsioonis. Tanel Lepsoo käsitleb telefoni performatiivset funktsiooni kire ja surma vahendajana Prantsuse kirjanike Marcel Prousti and Jean Cocteau’ teostes.
Richard Pettifer loob mitmekihilise teoreetilise võrgustiku, et uurida mitte-inimese võimalikku agentsust teatris, etenduskunstis ja filmis. Madli Pesti temaatiliselt mõnevõrra sarnane artikkel käsitleb ruumi kui aktiivset agenti etenduskunstis. Jurgita Staniškytė tutvustab performatiivse pöörde tagamaid Leedu nüüdisteatris, selle põhjustatud ebastabiilsuse seisundit ja selle väljendusi erinevates lavastustes.

Uued performatiivsed kunstiloome strateegiad on toonud endaga kaasa ka muutusi tajus, vastuvõtus ja koosloomes. See omakorda loob vajaduse uute meetodite järele. Anneli Saro lähtub sotsioloog Erving Goffmani raamanalüüsist ja kunstiteadustes tuntud transformatiivse esteetika kontseptsioonist, lahkamaks Ene-Liis Semperi kunstidevaheliste etenduste poeetikat ja taju. Marie-Luise Meier kasutab oma artiklis eelistatud mängimise ja nügimise kontseptsioone, et arendada välja uus lähenemine videomängude kui interaktiivse meediumi analüüsiks. Tehnoloogia pakub uusi võimalusi nii kunstiloomeks ja ka teadustööks. Kunstniku ja teadlase tandem Taavet Jansen ja Aleksander Väljamäe kasutavad tehnoloogia abi füsioloogiapõhiste interaktsioonide uurimiseks etenduskunstis.

Kaks viimast temaatilist artiklit lähevad tagasi Eesti teatri ajalukku. Katiliina Gielen ja Maria-Kristiina Lotman uurivad, kuidas positsioneerusid varased Eesti teatritõlked oma ja võõra diskursuse vahel. Anne-Liis Maripuu käsitleb soo performatiivsust Eesti esimeste moderntantsijate Elmerice Partsi ja Gerd Neggo elus ning loomingus.
Rubriigis „Vabaartikkel“ ilmub Jakob Ossmanni, Kasra Seirafi ja Carina Doppleri uuring liitreaalsuse kasutamisvõimaluste kohta muuseumites. Erinumbri lõpust leiab ka kaks arvustust: Ian Gwin tutvustab Pirjo Lyytikäineni, Riikka Rossi, Viola Parente-Čapková ja Mirjam Hinrikuse toimetatud artiklikogumikku „Nordic Literature of Decadence“ (2020) ja Sara Bédard-Goulet Timo Marani monograafiat „Ecosemiotics: The Study of Signs in Changing Ecologies“ (2020).

 Artiklitega saab tutvuda Methise kodulehel.