Rahvusteaduste loengusari

Keelesuguluse vaatevinklist kuulub eesti keel soome-ugri keelkonna läänemeresoome keelerühma. Tänapäeva eesti keel kannab endas keelerühma tüüpilisi struktuurijooni, samas aga ka jälgi keelesisestest eriarengutest ning pikaaegsetest kontaktidest muude keeltega. Kas eesti keel võiks kuuluda mingisse keeleliitu vms kontaktialasse?

Euroopa keeleteaduses on pikalt arutletud Euroopa keelte ühisjoonte üle, eri käsitlustes on kasutatud mõisteid nagu Euroopa keskmine standard (Standard Average European, SAE), Euroopa keeleliit, euroversaalid jne. Kui ajalooliselt kujunenud ühisjooned ühendavad ennekõike Lääne- ja Kesk-Euroopa keeli, siis tänapäevased muutustendentsid levivad juba laiemalt . Teiselt poolt leidub ka Läänemere piirkonna keelte struktuuridel sarnaseid jooni, mis lubab rääkida Läänemere keelekontaktialast.

Vaatleme eesti keele ehitust ja selles toimuvaid arenguid mõlema kontaktipiirkonna taustal. Seniste uurimistulemuste põhjal on ilmnenud, et oma struktuurilt kuulub eesti keel SAE perifeeriasse, kuid Läänemere kontaktiala keskmesse, ja teeb kaasa Euroopa keeltes toimivates muutustendentsides.

Helle Metslang on Tartu Ülikooli tänapäeva eesti keele professor alates 2007. aastast. Tema teadustöö olulisimateks suundadeks on olnud eesti keele lauseõpetuse uurimine, grammatika kujunemise ja muutumise uurimine ning eesti keele võrdlemine teiste keeltega. Paljud tunnevad teda kindlasti eesti keele grammatikat puudutavate artiklite ja raamatute autorina. Prof Metslang on kahekordne riigi teaduspreemia laureaat.

Ilukirjandus on vormi ja sisu, väljenduse ning sõnumi tervik. Nii jaguneb ka kirjandusteadus poeetika ja teooria või teisalt andmerikka kirjandusloo pooleks. Tänapäeva kirjanduskäsitlust iseloomustab tõlgendusviiside paljusus. Sõnakunstile võib läheneda teose enese, autori, lugeja, maailma ja ajaloo, keele ning teiste tekstide vaatepunktist või nende põimingust. Seega tuleb üha enam ilmsiks kirjandusteoreetilise ühendvälja tegelikkus, mille lõimimine, sõnastamine ja õpetamine tundub viimase aja kõige huvitavam väljakutse. Kirjandusteadusliku ühendväljateooria lähtekohaks on pragmapoeetika ja sünnipaigaks Eesti, inspireerijaks filoloogia, filosoofia ja teoreetiline füüsika.
*
Kirjanduse ajaloost rääkimine on tavaliselt  lugude jutustamine. Tegemist ei ole  samasuguste lugudega nagu rahvajutt või romaan, aga sarnasusi leidub. Kultuur on vajanud kirjanduslugusid enda mõtestamiseks ja sidusa terviku loomiseks. Aga kas kirjanduslugu ise vajab midagi? Kas eesti kirjanduslugu tuleks jutustada ühte või teist moodi? Kas peaksime otsima  kirjanduslugudele erinevaid peategelasi ja enneolematut ülesehitust? Millised teadmised peavad olema kirjandusloost? Kas me peame muutma kaasaegset kirjandust aina ajalooks? Kas vanemad lood ootavad taasavastamist? Selletaolistele küsimustele püütakse loengus vastust leida.
 

Arne Merilai on Tartu Ülikooli eesti kirjanduse professor alates 2011. aastast.  Rahvuskirjanduse süvauurimise ja maailmale tutvustamise kõrval on professor Merilai peamiseks uurimisvaldkonnaks kirjandusteoreetiline ühendväli, poeetika ja tema enda loodud pragmapoeetika ehk kujundliku keelekasutuse filosoofia. Lisaks temaatilistele teadusartiklitele on ta ühtlasi eesti ballaadi, pagulaskirjandust ja pragmapoeetikat käsitlevate raamatute autor, mahuka žanriantoloogia ja poeetikaõpiku koostaja. Tema tegevust kirjandus- ja teatrikriitiku ning esseistina täiendab ka originaallooming – luule, romaan ja draama.

Kas kunstiajalugu on asjade ja faktide ajalugu, mis korjab pelgalt kokku mineviku märke, või peitub temas Lääne kultuurilise ühiskeele salakood? Kas siinne maa on selles mängus olnud vaid kaasalonkija või võrdväärne partner? Loengus käsitletakse kunsti ja kunstiajaloo suuri sõlmküsimusi alates uue mõtteviisi algusest Kreekas, teaduseks kujunemisest valgustussajandil ja selle pinnalt rahvuslike kunstiajalugude tekkimisest. Loengu keskpunktis on pildi ja sõna kui kahe erineva meedia kultuuriline ja ajalooline roll Euroopa ühiskultuuri kujunemisel renessansist valgustusajastun, Herderist Goetheni, Balti ja Eesti ärkamisajani.

Juhan Maiste on Tartu Ülikooli kunstiajaloo professor alates 2007. aastast. Tema varasem teadus- ja pedagoogikaalane tegevus seostub Eesti Kunstiakadeemia kunstiteaduse instituudi  ja tema poolt asutatud muinsuskaitse- ja restaureerimisteaduskonnaga. Professor Maiste teadusliku tegevuse keskmes on klassika ja selle retseptsiooni probleemid renessansist valgustusajastuni ning ülikooli maastik ja mõisaarhitektuur, millele  lisanduvad käsitlused kunstikultuuri vallas ja ilukirjanduslik looming.  Ta on pälvinud  Kristjan Raua ja Balti assamblee teaduspreemia ning teda on tunnustatud ka Valgetähe teenetemärgiga.

19. sajandi lõpukümnenditel algas Eestis süstemaatiline rahvaluule kogumine, samal ajal kasvas ajakirjanduse levik ja ühiskondlik mõju. Kas ja kuidas on rahvapärimus ja ajakirjandus omavahel seotud ja teineteist mõjutanud – nii minevikus kui tänapäeval? Loengus käsitletakse omaaegse eesti usundilist pärimust (nõidus, kurat, varavedaja, kodukäija jt teemad) mitte kui arhailist minevikunähtust, vaid kui ühiskondlike valupunktide süstemaatilist käsitlust, mil on avalikus ruumis täita oluline roll. Loeng tugineb nii Eesti Rahvaluule Arhiivi kogudele kui Eesti ajakirjandusele.

Loengut täiendab TÜ folkloristika doktorandi, Eesti Kirjandusmuuseumi teaduri Reet Hiiemäe ettekanne globaalse ulatusega meediamõjulisest folkloorist. Juttu tuleb eksootiliste maadega, eriti Indiaga seostuvatest stereotüüpidest ja uskumustest. Ettekanne esitab Indias välitöödel käinud folkloristi vaate ja käsitleb iidse usundi ja uue meedia keerulisi suhteid Kirde-India pärimuskontekstis.

Ülo Valk on Tartu Ülikooli eesti ja võrdleva rahvaluule professor alates 1995. aastast. Tema peamised uurimisteemad on eesti rahvausund ja mütoloogia, kirjakultuuri ja suulise traditsiooni suhted, folkloor sotsiaalses kontekstis, žanriteooria ja folkloristika ajalugu. Peale siinse rahvapärimuse on ta välitöödel uurinud ka India rahvausundit. Professor Valk on külalisprofessorina töötanud ka mainekas Berkeley’s California Ülikoolis ning on presidendi ja asepresidendina vedanud folkloristide juhtiva maailmaorganisatsiooni International Society for Folk Narrative Research’i tegevust.

Eesti keelt on eri aegadel ja kohtades räägitud erineval viisil. Ka arusaamine sellest, mis üldse on eesti keel, on aja jooksul suuresti muutunud. Tänapäevalgi areneb eesti keel mitmes suunas ja mitmel viisil, teisenemas on samuti suhtumine keelde. Samas vajame hästi toimivat kirjakeelt. Ettekandes arutataksegi eesti keele erinevate vormide ja nende kasutusega seotud probleemide üle.

Akadeemik Karl Pajusalu on Tartu Ülikooli eesti keele ajaloo ja murrete professori alates 2000. aastast. Ta on peamiselt uurinud eesti keele ja sugulaskeelte ajaloolist kujunemist, murdelist varieerumist ja dünaamikat. Keelemaailmas on ta tuntud mitme uue keeleuurimissuuna esmarakendajana Eestis. Karl Pajusalu on riigi teaduspreemia ja mitme teise teadusauhinna laureaat.

Loengus käsitletakse teaduslik-ideoloogilist raamistikku, millelt sai hoo sisse etnograafiline soome-ugri rahvaste uurimine Eestis. Rohkem kui sajandi vältel on Eesti rahvateadlased tegelenud hõimurahvaste uurimisega ning meie rahvaste ühiste tunnuste väljasõelumisel on keskendutud eeskätt esemelise kultuuri valdkonnale. Loengus arutletakse selle üle, kuidas on esemed ja ideed seotud soome-ugri rahvuskultuurilises kuvandis. 

Art Leete on Tartu Ülikooli etnoloogia professor alates 2004. aastast. Tema olulisemad uurimisteemad on põhjarahvaste moderniseerumine, religioossed muutused põhjarahvaste ja komide seas, komi jahindus ja põhjarahvaste kuvandi käsitlused. Ta on käinud 1991. aastast alates etnograafilistel välitöödel hantide, manside, metsa- ja tundraneenetsite ning komide seas. Lisaks tööle ülikoolis juhib ta ka Eesti Rahva Muuseumi uue maja soome-ugri püsinäituse loomist. Professor Leetet on tunnustatud ka Valgetähe teenetemärgiga.

Loengus käsitletakse erinevaid lähenemisviise Eesti ajaloole, olenevalt historiograafilisest traditsioonist ja autoripositsioonist. Mis on Eesti ajalugu? Millist ajalugu on kirjutatud Eesti Vabariigis? Millist Eesti ajalugu meie (EU, Eesti riik, eesti rahvas) vajame?

Tiit Rosenberg on Tartu Ülikooli Eesti ajaloo professor alates 1994. aastast. Eelkõige on tema teadustöö olnud keskendunud agraarajaloo, täpsemalt Eesti maamajanduse ja rahvastiku uurimisele, aga ka maaküsimuse ja maareformide kulgemisele Ida- ja Kesk-Euroopas 20. sajandil. Selle kõrval on ta põhjalikult tegelenud ka ajalookirjutuse ajaloo uurimisega Eestis ja Baltimaades. Professor Rosenbergi on tunnustatud Valgetähe teenetemärgiga.

Loengus käsitletakse eesti keele kestlikkust ja seda mõjutavaid tegureid, paigutades ühtlasi need tegurid Euroopa ja maailma keelepoliitilisse konteksti. Kas miljon emakeelset kõnelejat, riigikeele ja Euroopa Liidu ametliku keele staatus tagavad eesti keelele igikestva püsimise? Kuidas sellele püsimisele saab kaasa aidata riigi, haridusasutuse, kasutaja jt tasanditel?

Birute Klaas-Lang on Tartu Ülikooli eesti keele võõrkeelena professor alates 1999. aastast. Oma uurimistöös on ta eelkõige keskendunud keeletüpoloogiale, väliseesti keelele ning eesti keele võõrkeelena omandamise ja õpetamise uurimisele, olles teadustöö kõrval olnud ka õpikute autoriks. Professor Klaas-Lang on praegu ka Helsingi Ülikooli külalisprofessor. Teda on tunnustatud Valgetähe teenetemärgi, Balti Assamblee medali ja Leedu Komandöri ristiga.

Soome ja Eesti keeleteaduse uuemate seisukohtade valguses kujunes algläänemeresoome keel välja suhteliselt hilja, kõigest kaks-kolm tuhat aastat tagasi. See asetab läänemeresoome keelte ja rahvaste kujunemisloo täiesti uude valgusse.

Loengus vaadeldakse, kuidas need seisukohad haakuvad olemasoleva arheoloogilise ainesega, kas see pigem toetab või räägib neile vastu. Ühtlasi analüüsitakse arheoloogia võimalusi praeguste ja muistsete rahvaste etnogeneesi uurimisel teoreetilisel tasandil. Tõdetakse, et need võimalused on märksa piiratumad kui seni üldiselt arvatud ning arheoloogia pärusmaaks jääb ikkagi materiaalse kultuuri uurimine. Kuna ka viimase kaudu saame tundma õppida meie rahva (kaugemat) minevikku, saamegi arheoloogiast rääkida rahvusteaduse tähenduses.

Valter Lang on Tartu Ülikooli arheoloogia professor alates 1999. aastast ja Kultuuriteooria Tippkeskuse juht 2008. aastast. Tema põhiliseks uurimisvaldkonnaks on Eesti ja Baltimaade pronksi- ja rauaaeg, eriti asustuse, majanduse ja ühiskonna arenguga seotud küsimused. Professor Lang on kahekordne riigi teaduspreemia laureaat – 1997. ja 2011. aastal ja teda on tunnustatud ka Valgetähe teenetemärgiga.

Mõistatusliku Eesti mõtteloo ülesandest „aru andes” lähtutakse sellest, mis on olemas – sarjast „Eesti mõttelugu” Tartu kirjastuse „Ilmamaa” väljaandes. Nõnda tähendaks see üritust püsida keset Eesti mõtteloo teid ehk ühtlasi üritust püsida avaramalt kui ainult filosoofias.

Ülo Matjus on Tartu Ülikooli filosoofia ajaloo professor alates 1992. aastast ning Eesti filosoofia ajaloo professor 2008. aastast. Fenomenoloogilise filosoofia (Edmund Husserl) ja olemisajaloolise mõtlemise (Martin Heidegger) ning kunsti loomuse uurimise kõrval on ta põhjalikumalt teotsenud Eesti mõtteloo vallas, olles kirjastuse „Ilmamaa” sarjas „Eesti mõttelugu” esindatud köitega „Kõrb kasvab”. Professor Matjus on olnud A. von Humboldti Fondi (Bonn) stipendiaat (1984-1985, 1990-1991), tõlkinud eesti keelde ka M. Heideggeri teoseid („Sissejuhatus metafüüsikasse”, „Kunstiteose algupära”).