Ilmus koguteos „Eesti keele ajalugu“

Esmakordselt on ühtede kaante vahel eesti keele häälikute, vormistiku ja sõnavara ajalugu, lisaks ka ülevaade keeleajaloo uurijatest ja uurimismeetoditest. Terviklik käsitlus eesti tegusõnavormide ajaloost ilmub eestikeelsena samuti esimest korda.

Keele ajaloo tundmine aitab seletada, miks keel on praegu just selline, nagu ta on: miks eesti keeles on nii palju käändeid, miks kõiki sõnu ei käänata-pöörata ühtmoodi (nt osastavas käändes seda pada, aga seda peret), kuidas on tekkinud laadivaheldus (nt tõde : tõe) ja vältevaheldus (nt kirves : kirve), kust on pärit käände- ja pöördetunnused.

Äsjailmunud raamatus kirjeldatakse viie tuhande aasta pikkust aega, mille jooksul on morfoloogilisi vorme nii juurde tekkinud kui ka ära kadunud. „Näiteks oli eesti keeles (õigemini läänemeresoome algkeeles) kunagi võimalikkust väljendav kõneviis ja tõenäoliselt oli ka sooviv kõneviis, kaudset kõneviisi aga veel polnud,“ märgib üks raamatu autoritest, eesti fonoloogia teadur Külli Prillop.

Mitmed varasemad seisukohad on nüüdseks ümber lükatud, paljusid arengukäike on märkimisväärselt täpsustatud. Varasemates eesti häälikuloo kirjeldustes ei ole eesti keelele ainuomase vältevahelduse kujunemist seotud ühtsesse süsteemi teiste häälikumuutustega.

„Muu hulgas võib uuemate uurimistulemuste valguses öelda, et lõunaeesti keel oli esimene, mis umbes 2000 aastat tagasi läänemeresoome ühtsest keelekujust lahknes ja omaette keelena kujunema hakkas. Järgmiseks eraldus liivi keel, seejärel põhjaeesti ja vadja keel. Hiljem on lõuna- ja põhjaeesti keel oma geograafilise läheduse tõttu uuesti sarnasemaks muutunud ja teinud läbi mitmeid ühiseid arenguid,“ selgitab Külli Prillop. „Alates 19. sajandi II poolest, kui põhjaeesti keele baasil hakati looma ühtset eesti kirjakeelt, võeti sellesse ka lõunaeesti keelest pärit sõnu ja vorme, nt mõrsja, peni ja i-mitmus (nagu lehil, keelis).“

Kõiki keeleajaloo vaidlusküsimusi pole praeguste uurimismeetodite abil lahendada võimalik, paljud raamatus esitatud arengukäigud jäävad esialgu veel hüpoteetilisteks. Alternatiivseid seletusi on raamatu autorid esitanud mitmetes lisades.

Raamat jaguneb nelja ossa:

• 1. peatükis kirjeldab Karl Pajusalu, milline on eesti keele koht uurali keelte seas, Külli Prillop ja Tiit-Rein Viitso tutvustavad keeleajaloo uurimismeetodeid, Karl Pajusalu ja Eva Saar varasemaid eesti keele ajaloo uurimusi ja uurijaid.
• 2. peatükis käsitleb Külli Prillop eesti keele ajaloos toimunud häälikumuutusi, alustades uurali algkeelest, samuti rõhusüsteemi ja väldete kujunemist.
• 3. peatükis annavad Külli Prillop ja Eva Saar põhjaliku ülevaate eesti keele muutevormide kujunemisest ja vormitunnuste päritolust.
• 4. peatükis käsitleb Sven-Erik Soosaar eesti keele sõnavara ajalugu, tuginedes peamiselt koos Iris Metsmägi ja Meeli Sedrikuga kokku pandud etümoloogiasõnastikule.

Raamat kuulub sarja „Eesti keele varamu“. Karl Pajusalu on TÜ eesti keele ajaloo ja murrete professor, Külli Prillop eesti fonoloogia teadur, Eva Saar läänemeresoome keelte teadur, Tiit-Rein Viitso läänemeresoome keelte emeriitprofessor. Sven-Erik Soosaar on Eesti Keele Instituudi vanemleksikograaf.

Lisateave: Külli Prillop, eesti fonoloogia teadur, kulli.prillop@ut.ee