Margit Sutrop: teadlased arvamusfestivalil – kas arvamus- või teadmisliidrid?

Teadlaste kaasalöömine arvamusfestivalil ei ole mingi uudis, kuid rahvusülikooli osalus kannab tänavu olulist sõnumit: Eesti tulevik sõltub suuresti sellest, kuivõrd otsustajad teadlasi kuulavad, kirjutab Tartu Ülikooli praktilise filosoofia professor Margit Sutrop.

Teadlased on teinud pingutusi, et selgitada teaduse rahastamise suurendamise vajadust. Teadusleppe eiramine näitab aga, et otsustajad ei mõista, et teaduspõhine probleemide lahendamine aitab meil kõigil paremini elada. Eesti tulevikku puudutavad suured otsused tehakse praegu teadmispõhisuse asemel pigem intuitiivselt. Teisalt pole ka teadlased ise alati näidanud üles piisavat valmisolekut tegelda ühiskonna ees seisvate suurte probleemide lahendamisega, uurides tihtipeale edasi seda, mida on harjutud uurima.

Kuidas teadus mõjutab meie tulevikku?

Me jagame planeeti peaaegu kaheksa miljardi inimesega. Et oma elu siin edukalt korraldada, vajame teadust, mis aitaks lahendada probleeme, mille me oleme oma tegevusega suuresti ise tekitanud. On paradoksaalne, et kaasaegne maailm olemasoleval kujul on küll teaduse ja tehnika saavutus, ent nüüd sõltumegi kõiges teadusest ja tehnikast. Saksa teadusfilosoof Jürgen Mittelstrass nimetab meie maailma Leonardo ilmaks – renessansiajastu kuulsa inseneri, teadlase ja kunstniku Leonardo da Vinci järgi. Muutused, mille oleme esile kutsunud, puudutavad nii loodust kui ka inimesi; oleme oma tegevusega muutnud oma ümbruse kultuurlooduseks. Niisugune sekkumine keskkonda on aga kaasa toonud (pöördumatud) muutused, millega nüüd silmitsi seisame: kliimamuutus, ekstreemsed ilmastikunähtused, looduslike ressursside lõppemine ja loodusliku mitmekesisuse vähenemine.

Leonardo ilm hõlmab ka inimühiskonda, sest teadus ja tehnoloogia on muutnud sedagi, kui kaua ja kuidas me elame. Parema elukvaliteediga on kaasnenud uued probleemid, nagu rahvastiku vananemine ja tervishoiukulutuste suurenemine. Linnastumine ja ränne toovad kaasa väärtushinnangute muutumise ning kultuuride põrkumise. Kommunikatsioonivahendite areng on muuhulgas soodustanud populismi kasvu, mis ohustab demokraatiat. Rahvusvaheliste konfliktide arvukus kasvab, tehnilise võimekuse kasv on loonud üha võimsamaid tapariistu. Tehisintellekti areng toob kõige hea kõrval kaasa hulga praeguste töökohtade kadumise. Kuid mõju on ka kaudne: tehnoloogia kiire areng ja suured ühiskondlikud muutused tekitavad inimestes ebakindlust ja stressi, mistõttu on Maailma Terviseorganisatsioon vaimse tervise probleeme nimetanud 21. sajandi kõige suuremaks väljakutseks.

Tuleviku suured probleemid

Suured tulevikuprobleemid vajavad enamasti interdistsiplinaarset lähenemist. Teadusfilosoof Paul Hoyningen-Huene järgi on raskus selles, et teadus on oma olemuselt organiseeritud distsiplinaarselt, mistõttu teadlased ei tõtta sugugi tegelema erialaüleste ühiskondlike probleemidega. Lahendusi näib olevat kaks, kummalgi oma ohud. Esiteks, teadlased järgnevad rahale. Kui teaduse rahastamisel soodustatakse erialaüleste probleemide uurimist, hakkavad teadlased otsima võimalusi teha koostööd teiste erialade teadlastega. Nii on paljudes Euroopa ülikoolides lepitud kokku teatud fookusteemad, mida eelisrahastatakse. Ka Euroopa Komisjoni tööprogrammid suunavad teadlasi enamasti just erialadeüleste probleemide lahendamisele. Sellise lähenemise oht on, et kiirete tulemuste lootuses suunatakse valdav osa rahast rakendusteadustesse ja unustatakse ära, et praktilised lahendused saavad tekkida, sageli juhuslikult, vaid alusteadustes saadud teadmiste pinnalt. Seega piltlikult öeldes: kasta tuleks ikka kogu peenart.

Teiseks on teadlastele motiveeriv, kui neilt küsitakse ühiskonnas oluliste otsuste tegemisel nõu. Teadlaste tegevus ekspertidena on aga sageli tekitanud pettumust nii kaasajatele kui ka teadlastele endile. Hans-Georg Gadamer on nimetanud seda paradoksiks: kuna ekspertidelt oodatakse lõplikke vastuseid, aga teadlased teavad, et lõplikke vastuseid pole, ei saa nad teadlastena poliitikanõustamises osaleda. Nad saavad osaleda ekspertidena, aga uude rolli astudes minetavad nad teadlasele omase tunnetusmeetodi – kahtlemise.

Poliitikakujundajad on näinud probleemina ka seda, et iga teadusala või koolkonna esindajad tulevad välja ise poliitikasoovitustega. Eestis oleme seda kogenud nii teise pensionisamba kaotamise, haldusreformi läbiviimise, tselluloositehase rajamise kui ka energeetikaküsimuste aruteludel. Selles pole midagi halba, sest iga teadlane võib poliitikasoovituste andmisel lähtuda ise väärtustest. Näiteks puidurafineerimistehase aruteludes väärtustasid bioloogid kõrgemalt keskkonda, majandusteadlased ettevõtlusest saadavad kasu, arstiteadlased aga vaatasid mõju inimeste tervisele.

Selliste suurte projektide nagu Rail Balticu, puidurafineerimistehase, Reidi tee või tuuleparkide rajamisel põrkuvad paratamatult erinevad huvid ja väärtused. Otsustajad peavad leidma tasakaalu ühishuvi ja erahuvide vahel ning võtma arvesse erinevaid kaalutlusi (majandus, esteetika, tervis, elu kvaliteet, turvalisus, õiglus, efektiivsus, loodusliku ja kultuurilise pärandi säilitamine jpm). Halb praktika on see, kui otsustamisse kaasatakse teadlikult vaid ühe distsipliini või seisukoha pooldajad: see annab teadlastele selge signaali, et neid kasutatakse lihtsalt ära, et legitimeerida juba varem tehtud valikut.

Miks on arvamusfestivalil osalemine teadlastele oluline?

Arvamusfestivali kavasse mahtus vaid väike osa neist suurtest probleemidest, mida ma eelpool nimetasin. Kavandatud arutelud näitavad, et meie ees seisvad probleemid on küll globaalse mõõtmega, ent me ei saa jääda lootma sellele, et teiste maade teadlased need probleemid ära lahendavad. Eesti teadlased ei pea mitte ainult kohalike, vaid ka globaalprobleemidega tegelema, et leida meie oludele sobivaid lahendusi, kuid ka selleks, et uued teadmised saaksid eesti kultuuri osaks ja kanduksid hariduse kaudu edasi järgmistele põlvedele.

Arvamusfestivali tulevikuala kavandamise ajal küsis mitu teadlast minult kahtlevalt, kas tõsine teadlane peaks üldse arvamusfestivalil esinema. Kui teadlastest saavad arvamusliidrid, kas nad siis on ikka (enam) teadmisliidrid? Küllap viitasid nad antiikfilosoofiast peale tuntud eristusele, et teadmine (episteme) ja arvamus (doxa) on kardinaalselt erinevad asjad. Esimene on süsteemne, põhjendatud ja teistele õpetatav, teine aga intuitiivne. Arvamusfestivalil tasub teadlastel osaleda juba seepärast, et näidata, miks on teaduslik teadmine, mis on loodud teadusliku meetodiga ja vastastikku läbi kontrollitud, parem otsustamise alus kui suvaline arvamus.

Selleks et rääkida kaasa tuleviku kujundamisel ja osaleda ühiskonna ees seisvate oluliste probleemide lahendamisel, peavad teadlased jõudma nendeni, kes otsustavad, aga ka ise mõistma, kuidas otsused sünnivad. Otsustajail tuleb mõista, miks teadlased ei saa tulla välja lõplike lahendustega ja miks nad võivad olla eri positsioonidel. Arvamusfestival pakub häid võimalusi teadlaste ja poliitikakujundajate kohtumiseks ja üksteise tundmaõppimiseks. Teadmispõhise poliitika tekkimise eelduseks on see, et õpitakse üksteise keelt ja osatakse panna end teise olukorda. Arvamusfestivali hea arutelutava ühte soovitust tahaksin aga eriti rõhutada: «Kuulamine – see on sama oluline kui kõnelemine.»