Rasmus Kagge peab ajaloo õppimist puhtalt teraapiaks
Hiljuti läks ühes 40+ seltskonnas jutuks, et kas kellelgi on veel üldse mingeid hobisid, millega ta laste ja töö kõrvalt tahab ja jõuab tegeleda. Pakkumisi oli, aga need olid üsna klassikalised – sport, raamatud ja reisimine, sest muuks lihtsalt ei ole aega. Mina ütlesin, et need eelnimetatud on ka muidugi väga toredad hobid, aga mulle väga meeldib käia, ja justnimelt käia, Tartu Ülikoolis ajalugu õppimas. Kohe põhjendan, miks.
Esiteks. Mulle meeldib ajalugu. Juba lapsepõlvest, mis möödus Toompea lossi ja Tallinna vanalinna müüride sees, peal, all ja vahel. Kahjuks, alludes 90. aastate sotsiaalsele survele, ei alustanud ma ajaloo õpingutega kohe pärast keskkooli lõppu 1995. aastal. Või… kui nüüd järele mõelda, siis ilmselt ma naudin seda protsessi nüüd just seetõttu, et ma õpin täna täiskasvanuna, iseenda jaoks, omas rahulikus tempos, haarates loenguid ja kodutöid mõnuga.
Teiseks. Tartu Ülikoolis õppimisel on teraapiline mõju. Ma olen ekstern. Maksan iga punkti eest hea meelega ülikoolile raha, ka nende eest, mis tegemata jäävad. Võtan töö ja pere kõrvalt ühe või kaks-kolm ainet poolaastas. Rohkem ei jõua ja ei tahagi, et saaks pühenduda ja igat ainet nautida. Proovin nii tihti kui vähegi võimalik ühe päeva nädalas vabaks võtta ning sõidan bussiga kas või üheks loenguks Tartusse ja tagasi. Iga nädal ei õnnestu. Aga kui õnnestub, siis on see päev ülikoolis minu jaoks nagu puhkus keset tihedat töönädalat. Ma siiralt soovitan, see on umbes nagu puhkepäev välismaal või värskes õhus. Reaalne teraapia.
Kolmandaks. Ajalugu võib õppida üksinduses, lugeda tonnide viisi lehekülgi, aga see ju pole ikkagi päris see. Vaja on omasuguste seltskonda, kellega oma värskeid leide ja tähelepanekuid silmast silma analüüsida. Targemaid, keda kuulata. Ma kardan, et otse keskkooli pingist tulevad noored tihti ei taju, et Tartu Ülikoolis on sul unikaalne võimalusüle laua väidelda ja arutleda oma ala absoluutsete tippudega. Korüfeedega. Mis kõige olulisem – nad enamasti lausa nõuavad, et sa avaldaksid oma arvamust, jagaksid mingitki oma nägemust luubialusest teemast. Ja kui seda n-ö kutset tantsule julgeb loengus kasutada vaid paar-kolm tudengit, siis tilgub mu süda verd. Ahh, milline võimalus!? Olaf Mertelsmann, Anti Selart, Eero Medijainen, Karin Veski ja Kerli Kraus. Arutelud nende tegijatega selle üle, mis propagandavõtetega kiusati juute juba keskajal, kuidas kommunistid Aafrikasse „rahu“ viisid, kuidas eestlased Pariisi rahukonverentsil oma nahaalse käitumisega kodumaa iseseisvuse eest seisid ja mida ikkagi loodab saavutada Putin. See on puhas nauding. Nemad on väga oluline osa sellest, miks ma käin Tartus ajaloo-teraapias.
Neljandaks. Tartu Ülikool on muutnud õpetamise metoodikat põnevamaks, huvitavamaks, analüüsivamaks ja rohkem iseseisvat pingutust nõudvaks. Vähemalt mulle tundub nii. Jah, mul on võrdlusbaas. Kui ma 2003. aastal lõpuks aru sain, et juura ei ole minu jaoks, ja kaugõppes oma hobiga lõpuks algust tegin, siis mäletan, et paljud loengud möödusid üsna sarnases rutiinis - õppejõud luges ja meie kirjutasime. Nõnda pool aastat jutti ja siis kirjalik eksam. Praegu, pärast pikalt õppepuhkuselt naasmist, olen vaid korra sattunud sarnasesse loengusse ja küllap see oli mitte kõige põnevam pigem pandeemiast tingitud distantsõppe tõttu. Aga… näiteks „Keskaeg“. Aine, mida paljud on ajalooliselt pidanud Tartu Ülikooli ajalooõpingute saatuslikuks komistuskiviks, miks ülikool pooleli jääb. Ma olin väga skeptiline, kui sellega kaks aastat tagasi septembris alustasin. Iganädalased loengud, kohustuslikud seminarid, kümne lehekülje pikkune essee ja kõige selle eelneva positiivsel sooritamisel pääs suulisele eksamile... kõik see kokku ei tõotanud head. Aga lõpuks läks kõik vastupidi. Tänu rangele distsipliinile ehk iga paari-kolme nädala tagant toimunud seminaridele, milleks tuli endal kodus põhjalikult valmistuda, lugeda, analüüsida ja otsida vastuseid, ning loengus aktiivselt sõna võtta, suutsin ma selle aine üllatava kergusega väga kenasti ära teha. Rääkimata sellest, et Kerli Krausi juhitud mõnusalt arutlevad seminarid suutsid äratada minus selle seni nii kauge ja igavana tundunud tuhande aastase perioodi vastu ootamatu kire. Ilma naljata, keskajast leiab väga tugevad vundamendikivid, millega põhjendada Putini, ja mitte ainult, hullust ja võimujanu. Keskaeg on cool.
Lõpetuseks. Ma ei ole väga kindel, kas ma tahan üldse Tartu Ülikooli lõpetada. Mul ei ole tegelikult üldse enam palju jäänud, pigem väga vähe, ja kui ma end vähegi kokku võtaksin, siis küllap oleks 2023. aasta kevadeks diplom käes. Aga mul ei ole kiiret. Ma tahan omandada aine nii, et ma olen ise rahul. Mulle ei meeldi ajalugu õppida üle jala. Seetõttu jätsin ka sel kevadel kaks ainet enne lõppu (jälle) pooleli. Leppisin õppejõuga kokku, et suvel veel loen, uurin, analüüsin ja siis kui sügisel võtan aine uuesti, siis esitan ka lõpuks oma kirjatööd. Sellised, mis ennekõike mulle endale meeldivad. Sest kelle jaoks me õpime, ikkagi enda jaoks ju.
Loe ka, mida teised tudengid ajaloo õppimisest kirjutavad.
