Philosophicumi trepigalerii
Philosophicumi trepigalerii eesmärk on erialasid ühendava universitase ideed kandes tutvustada ülikooli töötajate, üliõpilaste ja vilistlaste kunstiloomingut.
Näitusi eksponeeritakse Jakobi 2 õppehoone (Philosophicumi) peafuajee trepihallis, kokku neljal korrusel. Näitus on avatud kogu hoone lahtiolekuaja.
Üldjuhul on hoone avatud E-R 8.00-19.45 ja L-P 8.00-18.00.
4. oktoobril avati Tartu Ülikooli Philosophicumi trepigaleriis (Jakobi 2, Tartu) Ave Metsa fotonäitus „Virvendus“, mis pakkus avastamiseks virvendusi, vaateid ja valgusmänge erinevaist Eesti ning maailma paigust.
Näitusele olid üles seatud „pildid helkivast, pimestavast, murduvast, deformeeruvast valgusest tardunud ja vedelal ja aurustunud veel; veel, millel kõnnime; vees, millest läbi vaatame; veel, mis kannab,“ nagu kirjeldab näitust autor ise. Fotodele oli jäädvustatud autorile omase käekirjaga stseene loodusest, Emajõelt, Läänemerelt, Vahemerelt ja Pullmani jõgedest, aga ka näiteks vee erinevatest vormidest linnatänavail.
Ave Mets on Tartu Ülikooli filosoofia ja semiootika instituudi teadusfilosoofia teadur. Ave Mets on hariduse omandanud Tartu Ülikoolis ning RWTH Aacheni Ülikoolis (doktorikraad 2013). Tema suurem fotograafiahuvi pärineb aga ülikooliõpingute algusajast. 2022. aastal käis Ave Mets Fulbrighti stipendiaadina USAs, kus valmis osa näitusel eksponeeritud loomingust. Fotoloomingu inspiratsiooni on pakkunud ka õpingud Eesti Merekoolis.
„Virvendus“ oli Tartu Ülikoolide galeriide võrgustiku sarja „Kord ja kaos“ näitus.
Näitus „Ellujäämise poeetika“ tõi meieni hävimisohus loomade omailmad
Tartu Ülikooli professori Timo Marani juhitud erialadevahelise teadusprojekti ja magistrikursuse tulemusel sündis eri žanreid ühendav üliõpilastööde näitus, kus sai tutvuda loomade omailmaga. Kursusel põimiti kokku semiootika, loodusteadused ja loovuurimise meetodid. 9. mail Jakobi 2 õppehoone trepigaleriis avatud näitus oli osa kirjandusfestivali Prima Vista ja Euroopa kultuuripealinna Tartu 2024 programmist.
Liikide massiline väljasuremine on üks üleilmse keskkonnakriisi kurvemaid ilminguid. Sageli ei jõuagi me kaduvaid liike tundma õppida ning meie kultuuris puuduvad neid käsitlevad kujutised ja väljendusviisid. Seega ei ole keskkonnakriis ainult loodusteaduste teema, vaid hõlmab ka kultuuri süvamustreid, tekste ja tõlgendusi, mis on vajalikud looduse muutuste mõistmiseks.
Üliõpilastööde näitus „Ellujäämise poeetika“ sündis erialadevahelise teadusprojekti ja kahel õppeaastal väldanud magistrikursuse „Omailmaanalüüs ja loomade representatsioonid“ tulemusel. Kursusel ühendas Tartu Ülikooli ökosemiootika ja keskkonnahumanitaaria professor Timo Maran semiootikas tuntud Jakob von Uexkülli omailmateooria loodusteaduslike teadmistega teistest liikidest ja loovuurimise meetoditega. Omailmateooria kirjeldab loomaliikide subjektiivset maailma ja selle tähendust eri elusolendite vaatenurgast. Näitusel esitletavate kunstiteoste ühine eesmärk oligi väljendada hävimisohus loomade omailmu kultuuriliste vahenditega. Publiku ette jõudis kolmteist üliõpilaste loodud teost eri žanritest: luule, maalid, kunstilised objektid, heli- ja videoinstallatsioonid. Professor Timo Maran ütles enda kokkupandud näitust kirjeldades: „Meie peamine soov on näidata, kuidas teaduse ja loovuse ühendamine võimaldab anda edasi oskusi, mille abil saab meist igaüks kujundada uusi ja kestlikumaid kultuurimustreid.“
Näituse avas ingliskeelne vestlusring, kus arutleti ellujäämise poeetika, ohustatud liikide, teaduse ja loovkultuuri seostamise ning kaasavate õppemeetodite teemal. Arutelus osalesid üliõpilased Marta Kucza, Robertho Paredes ja Oscar Miyamoto, professor Timo Maran ning Tallinna Ülikooli kunstide didaktika lektor ja kunstnik Jane Remm.
Projekt ja näitus „Ellujäämise poeetika” kuulusid rahvusvahelise kirjandusfestivali Prima Vista ja Tartu 2024 programmi. Loengukursuse metoodika väljatöötamine oli osa Eesti Teadusagentuuri uurimisgrandist „Ohustatud liikide tähendused kultuuris: ökoloogia, semiootiline modelleerimine ja retseptsioon“, mille raames toimus 5.–7. juunil 2024 konverents „Väljasuremise jäljed: liigikadu, solastalgia ja taastumise semiootika”, mis pöörab tähelepanu väljasuremise kultuurilistele, subjektiivsetele ja semiootilistele tahkudele. Loodusloovusfestivali osaks oleval konverentsil pöörati tähelepanu väljasuremise kultuurilistele, subjektiivsetele ja semiootilistele tahkudele.
Soovitame lugeda lisaks Jaak Tombergi ja Triinu Laane vestlust teemal „Ellujäämise kunstid”.
Tartu linna ja maakonna kunstiõpetajate loometööd koondaval näitusel “Mitmepalgeline” osales üle 20 kunstiõpetaja Tartu linnast ja maakonnast, paljud neist Tartu Ülikooli vilistlased.
Suurima soojuse ja rõõmuga välja pandud näitusele sai iga õpetaja esitada ühe töö, mis tutvustab ning iseloomustab teda kõige paremini. Nii oli näitusel lõuendil maale, joonistusi, aga ka gobelääni. Iga kunstnik jutustas oma tööga just talle olulist lugu. Nii nagu kõik õpetajad on omanäolised isiksused, on ka nende looming mitmekülgne ja kaasahaarav. Isikliku kogemuse läbi innustasid õpetajad kõige vahetumalt ja siiramalt ka õpilasi loovad olema.
Näitusel sai näha nii stiilide, tehnikate, faktuuri, materjalide, koloriidi kui käekirjade poolest eriilmelist loomingut. Viivuks oli võimalik heita kõrvale argimured ja nautida unenäolist-salapärast merekivikeste maailma, vaadata romantilist ja lüürilist kunsti, mis paneb mõtlema ainult headele asjadele, või mõtiskleda realistlikumat laadi stseeni ees hoopis igapäevaelu tüütute, kuid paratamatute tahkude üle. Näituselt leidis nii õrnu toone kui tugevat ja säravat koloriiti, rahulikke kui hoogsaid kujutusviise, visandlikumaid töid, loodusest inspireeritud motiive, aga ka abstraktseid ja ekspressiivseid kompositsioone ning geomeetrilisi vorme.
Kõik näitusel osalenud kunstiõpetajad on lisaks õpetajatööle aktiivsed loomeinimesed, mitme loomeliidu liikmed, osalevad ühisnäitustel ning korraldavad personaalnäitusi. Lisaks Tartu Ülikooli vilistlastele on mitmed neist ka Pallase ja Tallinna Ülikooli taustaga.
Kunstnikud: Anneli Kaasik, Kadri Kosk, Jana Pokotylo, Kadri Krüüner, Elts Kuhhi, Helle Lõhmus, Maret Kuura, Mari Vaaderpall, Kadri Jürimaa, Ene Hurt, Kaia Kallaste, Mariana Jürimäe, Kristel Roog, Monika Väärt, Tiina Meos-Sillaots, Üllar Sillaots, Helene Põdra, Helle Saue, Paul Kunman, Külli Sari, Erna Tamm ja Anu Loigu. Näituse on kujundanud Maret Kuura ja Helle Lõhmus.
Septembris ja oktoobris sai Tartu Ülikooli Philosophicumi trepigaleriis (Jakobi 2) vaadata Tartu Ülikooli arheoloogide mikroskoobi- ja röntgenipiltide näitust.
Mikroskoope kasutavad arheoloogid tavaliselt siis, kui on vaja saada detailsemat infot mõne arheoloogilise objekti kohta, uurida selle pinna struktuuri või valgustada hoopis mõnd objekti läbi.
„Ühise näituse mõte tekkis laboris,“ nendivad näituse autorid, kellest enamikule on see igapäevane töökeskkond. „Oma teadustöös mikroskoopi kasutavad kolleegid tegid ühtepuhku ilusaid ja järjest ilusamaid fotosid ja seda „võlukunsti“ ei saa ju vaid enda silmadele hoida. Objektid, mida uuritakse, võivad seejuures esmapilgul üsna ilmetud välja näha.“ Näitusel saabki näha, kuidas laborirahvas söövitatud rauakänkrast, tundmatust karvast ja tekstiilikiust, võrdluskogusse võetud taimest või lihtlabasest mustusest efektse kunstiteose välja võlub, aga ka seda, kui paeluv võib olla üks röntgenipilt.
Näitusel esitatud pildid on tehtud mitmesuguste valgusmikroskoopidega ja skaneeriva elektronmikroskoobiga. Röntgenifotod on tehtud tööstusliku röntgenseadmega.
Näituse autorid arheoloogia osakonna töötajad Kristiina Johanson, Kristel Kajak, Martin Malve, Riina Rammo ja Ragnar Saage ning laboris töötavad magistritudengid Karin Rannaäär, Kristo Oks ja Agnes Unt.
Kristiina Johanson
Mind paeluvad taimed ja nende kasutamine minevikus. Selle jaoks, et arheoloogilistes proovides taimejäänuseid määrata, on vaja võrdluskogusid. Võrdluskogu loomine koondab mitut toredat tööetappi: looduses käimist, taimede kogumist, määramist ja mikroskoobi all vaatamist. Kes oleks võinud arvata, et grammike mustika viljaliha võib mikroskoobi all nii maagiline paista?
Kristel Kajak
Näituse fotode valmimisel on mind mõjutanud kaks õpitud eriala – tekstiilikunst ja kultuuriväärtuste säilitamine. Minu kui konservaatori töö on enamasti mitmetahuline, kuid mitte tingimata loominguline. Oma igapäevatööst inspireeritud teoste juures saan seevastu kasutada mängulisust, loomingulist vabadust ja katsetamislusti. Töödel olen eksponeerinud tekstiilikiude ja mustust.
Martin Malve
Osteoarheoloogina olen juhatanud arheoloogilisi välitöid üle poolesajal maa- ja linnakalmistul. Teadustöös keskendun eelkõige kesk- ja varauusajast pärinevate luustike uurimisele, et saada parem pilt sellest, kuidas inimesed tollal elasid, milline oli neid ümbritsev keskkond, nende toitumine ja tervis – põetud haigused ja vigastused.
Riina Rammo
Minu kaks kirge arheoloogias on tekstiilid ja mikroskoobid. Need kaks sobivad omavahel hästi kokku, sest tekstiilide juures on palju, mida palja silmaga ei näe. Erinevad mikroskoobid avavad ukse teistsugusesse maailma, kuhu võib ennast unustada. Tööd alustan küll kindla eesmärgiga, aga lõpuks pildistan ja uurin kõike, mis tundub huvitav, tähelepanuväärne, ootamatu või kummastav. Ehk läheb kunagi tarvis.
Ragnar Saage
Olen arheometallurg ja uurin mineviku metallitööd. Selleks sobivad väga hästi need samad meetodid, mille abil tänapäeva metallide omadusi uuritakse, kaasa arvatud mikroskoopia. Kõige huvitavam on minu jaoks läbi mikroskoobi ja metallide füüsikaliste omaduste kirjelduse jõuda lähemale muistsete meistrite mõttemustriteni.
Karin Rannaäär
Mina olen läbi mikroskoobi vaadanud peamiselt tekstiile, kuid ei kohku ära ka teistsugustest materjalidest. 2022. aastal kaevasime Holstre linnamäel ja sealt leidsin kogemata mõned loomakarvad – sellest sündis mõte vaadelda neid mikroskoobi all ja teha kindlaks, mis loomaga on tegu. Minu meelest on uskumatu, kui palju saab välja lugeda nii väiksest karvast!
Kristo Oks
Mina olen arheoloog, keda huvitavad metallid, peamiselt raud. Raua mikrostruktuuri uurimiseks tuleb raudeseme küljest saagida proovitükk, mida lihvitakse, söövitatakse ja uuritakse mikroskoobi all. Sel viisil on võimalik saada teavet raua keemiliste ja füüsikaliste omaduste, sepa töövõtete ja palju muu kohta.
Agnes Unt
Mina olen hambakiviuurija ja minu mikroskoobipiltidel on jäädvustatud see, mida hambakivist leida võin. Uurin ajaloolist toitumist ja keskkonda: taimi, loomi, seeni ja kõike muud, mis inimese hambakivisse jääda võib.
Pholosophicumi trepigaleriis oli 30. maist kuni 31. augustini avatud näitus 30 aasta jooksul vabade kunstide professori ametit pidanud loomeinimestest.
Alates 1993. aastast on Tartu Ülikoolis vabade kunstide professori ametikoht, mida valitakse igal aastal täitma mõni silmapaistev Eesti loovisik. Professuur rikastab nii üliõpilaste, ülikooli töötajate kui ka vabakuulajate silmaringi ning annab igal aastal mõnele loovisikule võimaluse tegeleda just talle südamelähedaste teemade ja küsimustega.
2023. aastal tähistas Tartu Ülikool professuuri 30. juubelit ning ühtlasi kokku juba 30 professori tegusat tööd ülikoolis. Näituse eesmärk oli esitada killukesi infoga kõigist ametis olnud professoritest ning nende professuuri ajast. Soovisime näitusega märkida nii professuuri kui ka individuaalsete loovisikute tähtsust ülikooli jaoks ning Eesti kultuurielus üldiselt.
Tartu Ülikool tänab vabade kunstide professoreid, kõiki näituse koostamisel abiks olnud inimesi, tekstide ja fotode autoreid, näitusematerjalide hankimisel abistanud arhiive, muuseume, kogusid, sihtasutusi, loomestuudioid, kirjastusi, ajalehti, ajakirju ning Eesti Kultuurkapitali.
15. märtsil avati Philosophicumi trepigaleriis Ülo Matjuse erakordsele raamatukirele pühendatud näitus.
Mõjus provokatiivselt: riputada raamatuid näitusel, mis pühendatud Ülo Matjusele. Tõelise bibliofiilina nõudnuks ta, et raamatuid tuleb hoida pikali asendis, isegi mitte püsti, nagu tavaliselt, ja muidugi turvaliselt riiulil. Filosoofina Ülo Matjus mitte ainult ei lugenud, kirjutanud, kirjastanud raamatuid, vaid ühtlasi mõtles järele selle üle, mis asi raamat üleüldse on. Selles Ülo Matjuse küsimuses põimuvad raamatukirg ja tarkusearmastus hoolivalt vastastikku. Näitus tahtis moel, mis mõjus vastuokslikult, valulikultki, esitada seesinase küsimuse raamatu kohta uuesti, riputades trükiseid, mis on kirjutanud, tõlkinud või koostanud Ülo Matjus või mis tema tegemisi raamatuinimese ja filosoofina reflekteerivad, QR-koodi kõrvale õhku.
Ülo Matjuse suur armastus raamatute vastu avaldus aga üha enam ka murena. Oma kirjatöödes sõnastas ta selle mõtisklusteks raamatu käekäigu üle asjana kaasaegses maailmas, kus ei suudeta enam eristada ehtsaid, tõelisi asju näilikest, tühjadest-tühistest asjadest. Näitus „Raamatu saatusest“ eksponeeris trükiseid, mis on kirjutanud, tõlkinud või koostanud Ülo Matjus ja mis tema tegemisi bibliofiili ja filosoofina reflekteerivad. Riputades Matjuse raamatud õhku, üritas näitus esitada taas tema mureliku küsimuse, mis asi raamat üleüldse on.
„Raamatud jagavad tänapäeval kõigi asjade saatust. Mis mõttes? Päris kindlasti selles mõttes, et nagu muudegi asjade suhtes, millele juhtis tähelepanu juba Rainer Maria Rilke, ilmuvad ka ersatsraamatud ja tühjad, näilikud raamatud, need räigelt värvilised ja läikivad raamatud. /…/ raamat muutub tõepoolest pelgaks vahendiks. Paljaks vahendiks nagu muudki asjad.
Ei ole enam neil mingit väärikust, ei ole enam nende suhtes mingit lugupidamist. Suhtume raamatusse umbes niimoodi nagu kunagi Karl Marx, kes juba pooleteisesaja aasta eest nimetas raamatuid oma orjadeks. Ja viimaks võiksime ütelda, et raamatut ei käsitata enam, ei mõisteta enam mitte niisuguse rikka, seda maailmanelikut koondava asjana Martin Heideggeri mõttes, vaid üksnes tehnilise funktsioneerimise seisukohalt. Raamatut käsitatakse kuidagi vaese ja ühekülgsena, eelkõige informatsioonikandjana. Seejuures veel niisuguse üpris viletsa kandjana. Niinimetatud paberkandjana. See tähendab, niisuguse anakronistliku kandjana, mis on oma aja igas mõttes ära elanud.“
Ülo Matjus „Lugu raamatust. Asjade saatus“ (2002)
Ülo Matjus (18.06.1942–25.01.2023) õpetas Tartu Ülikoolis filosoofiat aastail 1971–2016, oli filosoofia ajaloo professor 1992–2008 ja eesti filosoofia ajaloo professor 2008–2016.
Näituse koostasid Eduard Parhomenko, Riin Kõiv ja Karin Kustassoo filosoofia osakonnast ning korraldada aitas Maarja Nõmmik trepigalerii galeristina.
Näituse korraldajad tänavad väga Mart Jagomäge ja kirjastust "Ilmamaa" ning Heli Luike osutatud abi eest.
7. novembril avati Tartu Ülikooli Jakobi 2 õppehoone trepigaleriis näitus Toomas Kuusingu illustratsioonidest võrukeelsele „Kalõvipojale“.
Näitus koosnes 26 peentöödeldud illustratsioonist, mis kõnelevad eepose loo pildikeeles. Igale lugulaulule on pühendatud graafiline leht või kaks.
„Kui Võru Instituut tegi pakkumise illustreerida võrukeelset „Kalõvipoiga“, võtsin endale mõtlemise aja, kas võtta see mahukas töö vastu või ei. Aga kuna Kalevipojale ei öelda ei, tuli see töö vastu võtta. Leppisime kokku, et varasemaid „Kalevipoja“ illustratsioone ma ei vaata, ei uuri ja eeskujuks ei võta, et motiivid ei korduks ja illustratsioonides astuksid lavale uued stseenid,“ ütles Toomas Kuusing.
Näituse avamisega sai alguse 13. novembrini kestnud võru keele nädal. Võrukeelse rahvuseepose saamisloost rääkisid 7. novembril Tartu Ülikooli eesti ja üldkeeleteaduse instituudi raamatukogus „Kalevipoja“ õhtul („Kalõvipoja“ õdagul) Rainer Kuuba ja Urmas Kalla, eepostest ja nende esitajatest pidas ettekande folklorist Madis Arukask.
Võru Instituut avaldas eesti rahvuseepose „Kalevipoeg“ võrukeelsena 2022. a märtsis, märkides sellega ühtlasi 160 aasta möödumist „Kalevipoja“ rahvaväljaande ilmumisest.
Toomas Kuusing on Võru maakonnast Meremäelt pärit eesti kunstnik ja graafik. Tema stiili iseloomustab teravalt kriitiline, aga ka naivistlik ja humoorikas väljenduslaad. Kuusing on esinenud isikunäitustega nii mitmel pool Euroopas kui ka Ameerika Ühendriikides, Aasias ja Austraalias.
„Kalõvipoja“ illustratsioonide näituse tõi Tartusse Tartu Ülikooli Lõuna-Eesti keele- ja kultuuriuuringute keskus Kultuuriministeeriumi Vana-Võromaa pärimuskultuuri toetusmeetme abiga ning see jäi Jakobi 2 trepigaleriis avatuks 2023. aasta 20. jaanuarini.
Maarja Nõmmiku näitus „Vaatlusi loodusest" Philosophicumi trepigaleriis
29.09.2022
Näituse autorit võlub kunsti juures kõige enam selle võime leida midagi olulist peaaegu kõigist ja kõigest. Kunst suudab märgata seda, mis muidu võib märkamata jääda, ja teha kogu maailmale nähtavaks, peegeldada hinge kõige helgemaid, süngemaid või veidramaid soppe, küsida ühtviisi nii ilusaid kui ka valusaid küsimusi. Ühtlasi on kunst võimeline kiikama sellistesse aegadesse ja kohtadesse, mida enam ei ole või veel ei ole. Või ei saagi olla.
Näitus esitab n-ö assortii senistest vaatlustest, mille üle autor on aastate jooksul mõtteid mõlgutanud. Ülespanekust leiab inimeseks olemise käsitlust, mõtlusi reaalsuse üle, abstraktseid tekstuuride ja mustrite mänge ning pilke loodusele. Iga korrus põikab uue teema juurde, kuid kokkuvõttes kujutab igaüks neist lihtsalt mõnda oleluse tahku.
Maarja Nõmmik lõpetas 2016. aastal Tartu Ülikooli maalikunsti eriala magistriõppe näitusega „Minatu“ Tartmusi projektiruumis ning on Tartu Ülikoolis töötanud õppekorralduse spetsialisti ja õppejõuna. Ta alustas kunstide osakonnas ning jätkas hiljem tööd Viljandi kultuuriakadeemia kunstide keskuses, kus õpetas visandamist, autoportreede loomist ning eksperimentaalmaali.
Praegu on Maarja Nõmmik humanitaarteaduste ja kunstide valdkonna dekanaadi sekretär ja Philosophicumi trepigalerii galerist. Lisaks tegutseb ta vabakutselise kunstnikuna, maalib, illustreerib ja juhendab joonistamise koolitusi Kõrgemas Kunstikoolis Pallas.
Jaanus Eensalu näitus „Püha Klementiini pinnalaotus“ Philosophicumi trepigaleriis
Philosophicumi trepigaleriis avati 29. aprillil kell 17 kunstniku ja Kõrgema Kunstikooli Pallas õppejõu Jaanus Eensalu näitus „Püha Klementiini pinnalaotus“.
Näituselt leidis nii sõna-, pildi- kui ka värvimänge. Maalides oli huumorit, aga ka mõtlikumaid ja mõtlemapanevaid lugusid. Süvenedes võis teostel ära tunda nii mõnegi tuttava seiga või mõtte, mis seotud Tartu teadus-, vaimu- ja kultuurieluga. Samas ei jäänud tähelepanuta üldinimlikud hetked, mis inimesi ühendavad.
Jaanus Eensalu pühendas näituse Tartu Ülikooli usuteaduskonnale. „Maailma parim ja puhtaim suhtlusvorm on headus. Oma õppe- ning teadustöös hindab usuteaduskond jätkuvalt klassikalist lähenemist, kuid pöörab üha rohkem tähelepanu ka innovaatilistele ja interdistsiplinaarsetele suundadele. Kõige taustal iseloomustab teaduskonda isiklik suhtumine ning kodune õhkkond,“ ütles kunstnik.
Jaanus Eensalu on maalikunstnik, graafiline disainer ja õppejõud. Oma loomingulise haridusteekonna on ta läbinud Tartu Ülikoolis ja Kõrgemas Kunstikoolis Pallas, kus toimetab nii osakonnajuhatajana kui kaasprofessorina. Eensalu on Eesti Kujundusgraafikute Liidu ja Tartu Kunstnike Liidu liige. Näitustel on ta esinenud juba alates 1971. aastast, lisaks on ta loonud mitmeid näitusekujundusi.
Humanitaartudengeid tervitavad kuradi- ja fantaasiamaskid
Tartu Ülikooli Philosophicumi õppehoone trepigaleriis (Jakobi 2) on 17. veebruarist võimalik näha Viljandi kultuuriakadeemia tudengite valmistatud põnevaid loovlahendusi teatrietendustele.
Näitusel „Enne eesriide avanemist“ on esindatud Vanemuise teatri kunstnik-butafoori Terje Kiho juhendamisel sündinud kuradi- ja fantaasiamaskid, Noorsooteatri nukumeister Annika Aedma näpunäidete järgi papjeemašee tehnikas valminud nukud ning erinevate materjalide kombineerimisel loodud imitatsioonikompositsioonid.
„Näitusel eksponeeritud tööd ongi sõna otseses mõttes valminud enne eesriide avanemist. Lavakujunduse ja etenduses kasutatavate rekvisiitide valmistamisega alustavad teatrite loovtehnilised töötajad ammu enne esietenduse toimumist. Mõneti võib öelda, et ka tööde autorid, tudengid, valmistuvad praegu oma vanemate kolleegide juhendamisel selleks hetkeks, kui tõuseb eesriie - ehk algab nende töö teatrites,“ ütles näituse koostaja ja Viljandi kultuuriakadeemia õppejõud Eve Komissarov.
Tööde autorid on erinevate lendude dekoraator-butafoori eriala üliõpilased Emilie Kirsi, Triin Närep, Susanna Liisa Mildeberg, Ksenia Yakovleva, Annika Mänd, Berta Kelder, Birgit Potter, Carol Põldsaar, Lysette Tint, Rebecca Villem, Kerli Kore, Madli Liiva, Mailiis Laur, Külli Tamjärv, Eero Ehala, Merilin Sillastu, Kaisa Ekbaum, Ida Lepparu, Kristi Kalmus, Ülle Saluvere, Liis Künnapas, Mirjam Kalamees, Aveli Tiiter, Doris Toom, Liis Säde, Tuuli Omler ning tehnilise produtsendi eriala üliõpilased Loreta Janson, Mauri Liiv, Karoliina Kangur, Anna-Maria Pink. Töid juhendasid Eesti teatrite pikaaegse töökogemusega dekoraatorid-butafoorid, kes kõik on samuti Viljandi kultuuriakadeemia vilistlased.
Tartu Ülikooli Viljandi kultuuriakadeemia etenduskunstide õppekava ühendab endas tantsuõpetaja, näitleja, lavastaja ja koreograafi ning nelja “lavataguse” suuna - dekoraator-butafoori, tehnilise produtsendi, valguskujundaja ja videokujundaja - erialad. Viljandi kultuuriakadeemia tudengite tegevusväli ulatub kaasaegse etenduskunstide maastiku suurematest etendusasutustest kuni väikseimate teatritruppideni.
Varem Pärnu Endla Küüni galeriis eksponeeritud näitus jääb Philosophicumi trepigaleriis avatuks kuni 17. aprillini.
Pildil Jakobi 2 õppehoone trepigalerii. Foto autor Sander Mändoja.
Uus näitus Philosophicumi trepigaleriis
11.11.2021
Alates 12. novembrist on huvilistel võimalik külastada Tartu Ülikooli Philosophicumi trepigaleriis (Jakobi 2) Jaana Eigi-Watkini fotonäitust „Kalender 2020“. Näitus jääb avatuks järgmise aasta 11. veebruarini.
Näitus on üles ehitatud 2020. aastat kirjeldava seinakalendrina. Erinevalt tavapärasest kalendrist on iga kuu esindatud kahel fotol, mis annavad edasi kunstniku mälestusi sellest kuust.
„Kalendri tegemine on kahepalgeline tegevus: ühelt poolt vaatan ma terve aasta fotosid ja need tuletavad mulle meelde, milline aasta oli; teiselt poolt teen ma nendest fotodest valiku ja annan niimoodi oma mälestustele kuju. Kalender on minu jaoks eelkõige dokument – see on minu viis salvestada, kuidas kuu kaupa kogesin aastat, kuidas iga kuu tundus seda läbi elades,“ ütles Jaana Eigi-Watkin.
Jaana Eigi-Watkin (enne abiellumist Jaana Eigi) sündis 1985. aastal Tallinnas. Kõrghariduse filosoofia erialal omandas ta Tartu ülikoolis ja kaitses seal 2016. aastal doktoriväitekirja filosoofias teemal „The Social Organisation of Science as a Question for Philosophy of Science“. 2016. aastast on Eigi-Watkin töötanud Tartu Ülikooli filosoofia osakonnas teadurina. Ta on avaldanud artikleid teadusliku objektiivsuse sotsiaalsetest aspektidest, teaduse demokratiseerimise episteemilistest ja poliitilistest külgedest ning mitteteadlaste rollist teaduses.
Oma esimesed fotod tegi Eigi-Watkin aastal 2004 ja sellest ajast on digitaalne tänavafotograafia olnud tema elu oluline ja püsiv osa. Pildistamine on tema jaoks loomulik jätk harjumusele – ja vajadusele – ümbritsevat märgata.
„Kalender 2020“ on Jaana Eigi-Watkini esimene näitus. Kunstnik tänab Endla Lõhkivi, Eva-Kaia Vabamäed, Maarja Roosi ja Maarja Nõmmikut, ilma kelleta poleks see teoks saanud.
Philosophicumi trepigalerii on avatud kogu hoone lahtiolekuaja, üldjuhul E-R 7.30-20.30 ja L-P 8.00-18.00
Jaana Eigi-Watkin "November"
Tartu Ülikooli hebraistide esiknäitus toob vaataja ette pildikeelsed kohtumised
13.09.2021
16. septembril avatakse Philosophicumi trepigaleriis hebraistide
Anu Põldsami ja Urmas Nõmmiku esiknäitus “Pildikeeli”, mis ühendab autorite huvi maailma sügavamate sõlmpunktide vastu.
“Kõnelda võib sõnades. Teame seda, sest meie elus on palju erinevaid keeli. Aga on kohtumisi, millest saab kõnelda vaid pildikeeli,“ kirjeldavad autorid ise oma näitust. „On kohtumisi loodu ja loojaga, valguse ja pimedusega, ajalikkuse ja ajatusega, liikumise ja tardumisega, siinpoolsuse ja teispoolsusega. Oleme proovinud neist kohtumistest rääkida heebrea keeli, luulekeeli, aga kõige paremini tuleb see meil välja pildikeeli. Pilt on universaalses keeles. Pildis on tähendusi mitu. Pildis on hetk. Pildis on liikumine pandud seisma. Pildis on valgus ja pimedus koos. Pilt näitab, kuidas loodu valgust tõlgendab.”
Anu Põldsam (1981) ja Urmas Nõmmik (1975) töötavad mõlemad Tartu Ülikooli usuteaduskonnas, Anu judaistika lektori ja Urmas Vana Testamendi ja semitistika professorina. Tööalaselt ühendab neid hebraistika, kuid fotonäitusel toob neid kokku pildikeel. Ilma selleta pole saanud elada kumbki ning see on sundinud neid õppima vaatama ja
tähele panema. Nüüd on aeg küps, et oma pildikeeles ka teiste vaatajatega suhelda. Tegemist on Anu ja Urmase esimese näitusega.
Lisainfo:
Anu Põldsam, judaistika lektor, anu.poldsam@ut.ee
Urmas Nõmmik, Vana Testamendi ja semitistika professor, urmas.nommik@ut.ee
Foto autor Anu Põldsam
Loe Tartu Postimehe uudist.
Näitusel põimuvad eesti ja prantsuse kultuuri- ja looduslugu
20.11.2020
21. novembril avatakse Philosophicumi trepigaleriis prantsuse kunstniku Jean Arnaud’ isikunäitus „Servale“, mille keskmes põimuvad ühte eesti ja prantsuse kultuuri- ja looduslugu. Näituse ajaks on galeriis ka osa Eesti Rahva Muuseumis eksponeeritavast Laatre ristipuust.
Kunstnik vaatleb ja põimib näitusel kokku kaks puud - 1598. aastal istutatud jalaka Ramatuelle’is, kunstniku lapsepõlvekodus, ja Laatre ristipuu lugematu hulga kilomeetrite kaugusel – võimaldades neid vaadelda ühe loona, mille käiku saab külastaja ise galerii treppidel suunda vahetades muuta.
„Vastavalt sellele, kas me läheme üles või tuleme alla – Laatrest Ramatuelle’i või Ramatuelle’ist Laatresse – ei ole me reaalsuse ja väljamõeldise vahepeal ega ka kunstniku elu sündmuste keskel, vaid põimunud juhtumiste, seoste, sündmuste, kohtumiste, uurimiste keskel, mis lõppevad tähenduse loomisega ning moodustavad märkide ja jälgede seeria, mis loovad ise loo ning tähenduse“, märgib kunstnik näituse kohta. „See ei ole kronoloogiline, alles jääb ainult kogum minevikust ja olevikust, lapsepõlvest Ramatuelle’is ja reisist Laatresse, kogum kahest kohtumisest puudega, mis moodustavad kui ühe.“
Näitus on osa 19. – 21. novembrini aset leidvast rahvusvahelisest teaduskonverentsist „Retseptsioonisündmused“, mida korraldab Tartu Ülikooli maailma keelte ja kultuuride kolledž koostöös Aix-Marseille Ülikooli ja Côte d’Azuri Ülikooliga ja mille käigus leiavad aset ka näitused Kogo galeriis ja Tartu Kunstimajas.
Näitus on loodud koostöös Eesti Rahva Muuseumiga ja jääb avatuks veebruarini. Näitust toetab Euroopa Liidu Regionaalarengu Fond (Tartu Ülikooli ASTRA projekt PER ASPERA) ja humanitaarteaduste ja kunstide valdkond koos prof Sara Bédard-Goulet’ga maailma keelte ja kultuuride kolledžist.
Lisainfo:
Sara Bédard-Goulet, Tartu Ülikooli romanistika professor, sara.bedard-goulet@ut.ee
Eva-Kaia Vabamäe, Philosophicumi trepigalerii galerist, eva-kaia.vabamae@ut.ee
Näitus "Servale" Philosophicumi trepigaleriis
Teadlane toob publiku ette värviküllased maastikud
07.09.2020
Neljapäeval, 10. septembril kell 12 avatakse Philosophicumi (Jakobi 2) trepigaleriis teadusfilosoofia dotsent Endla Lõhkivi maalinäitus “Minu maastikud”.
Näituse keskmes on erinevates tehnikates väljendusrikkad maastikumaalid – õli- ja akrüülvärvidega maalitud tööde kõrval on esmakordselt publiku ees ka viis digimaali tehnikas maali.
Maalimist on Endla Lõhkivi Tartu Rahvaülikoolis Robert Suvi maalistuudios nüüdseks harrastanud viis aastat. Näitusel on väljas
21 värviküllast loodusvaadet ja maastikku. “Alustasin maalimist
nullist, aukartuse ja suurte kõhklustega,” meenutab ta. “Aasta-aastalt on huvi ja oskused kasvanud, kuid maalin eeskätt oma lõbuks.
Praeguseks olen lisaks traditsioonilistele maalitehnikatele katsetanud ka digimaaliga, mis on osutunud väga põnevaks väljakutseks.”
Endla Lõhkivi “Minu maastikud” on Philosophicumi trepigalerii kolmas näitus ning ühtlasi kolmas näitus, mille autor on seotud filosoofia osakonnaga. “On väga hea meel tõdeda, et loometöö on teadlaste hulgas palju rohkem levinud, kui esmapilgul arvatagi võiks,” nendib galerii kuraator Eva-Kaia Vabamäe. “Endla Lõhkivi “Minu maastikud” hõlmab lisaks visuaalsele elamusele ka tema arengut kunstnikuna nii maalilaadis, motiivides kui ka tehnikates, mis teeb selle näituse kahekordselt huvitavaks.”
Endla Lõhkivi (sünd. 1962) on Tartu Ülikooli teadusfilosoofia õppejõud, kelle uurimisteemade hulgas on teaduskultuur, teadusdistsipliinide kujunemine ja interdistsiplinaarsus. 1985. aastal lõpetas ta Tartu Riikliku Ülikooli keemia erialal. 1990. aastatel õppis ta doktorandina Göteborgi Ülikoolis Rootsis teadusfilosoofiat ja teaduslugu ning Tartu Ülikoolis filosoofiat. 2002. aastal kaitses ta Tartu Ülikoolis doktorikraadi filosoofias. Lisaks teadustööle on ta eesti keelde tõlkinud Rootsi aime-, krimi- ja lastekirjandust.
Lisainfo:
Eva-Kaia Vabamäe, Philosophicumi trepigalerii, eva-kaia.vabamäe.ut.ee; 737 6148
Endla Lõhkivi "Kakerdaja raba", 2018
Madis Kõivu maalide näitus otsib koha vaimule (genius loci) kohta loodusteaduslikus maailmaruumis
26.02.2020
28. veebruaril kell 12.00 avatakse Philosophicumi trepigaleriis füüsiku ja filosoofi Madis Kõivu maalide näitus „KOHT“ („Madis Kõivu ruum II“), kus mõtiskletakse tema tööde üle filosoofi vaatenurgast.
Madis Kõiv on maalinud maastikke ja linnavaateid. Saab öelda, et oma maaliloomingus on ta pööranud palju tähelepanu ruumi kujutamisele. Näitusele valitud maalid meenutavad unenäomaastikke, kus välismaailm hajub aistingute kontuurideta laikudeks. Mida jahib teadlane maalilistes abstraktsioonides? Kas koht on koondunud värvi?
„Näitusel on eksponeeritud tööd, kus Madis Kõiv uurib maalikunsti vahenditega ruumi kui sügavust – nii pildi- kui ka värvisügavust. Ruum ilmneb talle aistilise kohana, justkui mälestusliku paigana kadunud kodust. Madis Kõivu maalilaad annab võimaluse mõtiskleda selle üle, kuidas ja miks kaugeneb ta füüsikuna realistlikust maailma kujutamise viisist, unustades maalides loodusteadusliku ruumi ja geomeetrilise tsentraalperspektiivi,“ tutvustab näitust üks selle koostajatest Eduard Parhomenko.
Madis Kõiv (5.12.1929–24.9.2014) on tuntud oma teaduslik-filosoofilise ja kirjandusliku loomingu poolest. Selle kõrval oli ta aga ka suur kunstihuviline ning viljakas ja omanäoline maalija. Kõiv maalis aktiivselt 1960ndatest 1980ndate alguseni. Sellest ajast pärineb üle 300 maali. Kõivu maalide temaatika on mitmekesine: loodus- ja linnavaated, pildid maaelust, vaikelud, mille kujutusviisile on jätnud oma jälje modernse kunsti eri suundumuste motiivikäsitlus. Leidub stiilielemente sürrealismist, metafüüsilisest maalist, ka abstraktsest kunstist. Nii süngemate kui ka värvirõõmsamate piltide koloriit on paljuski pallaslik, kajastades postimpressionistlikku ja fovistlikku värvikesksust. Aimatav on ka abstraktse ekspressionismi mõju.
Aastatel 1953–1961 töötas Madis Kõiv Tallinna Polütehnilises Instituudis ning 1961.–1991. aastal füüsika instituudis teoreetilise füüsikuna kvantfüüsika alal. Füüsikutöö kõrvalt avaldas Kõiv alates 1960ndatest proosateoseid ja näidendeid eesti ja võru keeles. Terve elu tegeles Kõiv aktiivselt eripalgelise filosoofiaga. Ta on juhendanud ja oponeerinud Tartu Ülikooli filosoofia osakonnas kaitstud lõputöid. Ta oli üks peamine analüütilise filosoofia traditsiooni tutvustajaid ja alusepanijaid Eesti ülikooli- ja kultuuriruumis, 1991. aastast üks analüütilise filosoofia seminari eestvedajaid (seminar käib koos seniajani).
Näituse rekontseptsiooni koostasid Riin Kõiv ja Eduard Parhomenko. Koostajad tänavad Mari ja Viia Kõivu ning Jaak Kikast abi eest näituse ettevalmistamisel. Näituse valmimist toetasid humanitaarteaduste ja kunstide valdkond ning filosoofia osakond.
Lisainfo:
Riin Kõiv, näituse koostaja, riin.koiv@ut.ee
Eva-Kaia Vabamäe, Philosophicumi trepigalerii galerist, eva-kaia.vabamae@ut.ee, 737 6148
Madis Kõiv maalimas. Allikas: Erakogu
Professor Margit Sutrop avab oma esimese fotonäituse
11.10.2019
Margit Sutrop avab 15. oktoobril oma esimese fotonäituse „Peegel peeglis“, mille inspiratsioon pärineb Arvo Pärdi muusikast. Tartu Ülikooli praktilise filosoofia professori tehtud fotod hakkavad kaunistama Philosophicum’i trepigaleriid ning koridore. „Peegel peeglis“ pildid on tehtud 2017.–2019. aastal Brüsselis, Haapsalus, Käärikul, Peipsi ääres Nina külas, Nõmmel, Humanitaarteaduste ja kunstide valdkonna dekaanina on Sutropi sõnul kõige inspireerivamaks ülesandeks olnud korraldada vabade kunstide professori kutsumist ülikooli. Vabade kunstide professuur on loodud eesmärgiga arendada ülikoolipere loovust ja sidet kultuurimaailmaga. Näituse nimifoto – „Spiegel im Spiegel“ – on inspireeritud vabade kunstide professori Arvo Pärdi muusikapalast, millele Sutrop otsis pildilist vastet Eestimaa looduses: „Kõrvus on kumisenud Arvo Pärdi mõte, mida ta vabade kunstide professorina tudengitele oma noodivihiku servalt ette luges: „Peaaegu mitte midagi ei muutu paremaks sinu loomingus, kui sa ise puhtamaks ei muutu.“ Minu pildid on andnud mulle tuge. Loodan, et nad inspireerivad ka vaatajat.“ Näituse nimifoto on prof Sutrop lubanud kinkida Arvo Pärdi keskusele. Piltide graafilise disaini ja näituse kujunduse tegi raamatukujundaja ja fotograaf Peeter Paasmäe. Piltide väljavalimisel ning näituse ettevalmistamisel aitasid fotograaf Peeter Laurits, kunstnik Kärt Summatavet, kirjanik Tiia Kõnnussaar, kirjandusteadlane Tiina Kirss, kolleegid Triin Paaver, Eva-Kaia Vabamäe, Klaarika Marton, Õnne Allaje ja paljud töökaaslased, sõbrad ning pereliikmed. Näitus on üleval kuni 15. veebruarini 2020. Philosophicum’i trepigalerii on uus näitusepind Tartus. Ettepanekutega järgmiste näituste korraldamiseks võib pöörduda TÜ humanitaarteaduste ja kunstide valdkonna arendus- ja kommunikatsioonijuhile Eva-Kaia Vabamäele (Eva-Kaia.Vabamae@ut.ee). Margit Sutrop (sünd. 1963) on lõpetanud Miina Härma Gümnaasiumi ja Tartu Riikliku Ülikooli ajakirjanduse eriala diplomitööga „Martin Heideggeri kunstikäsitus“. Ta on kaitsnud magistrikraadi filosoofias Tartu Ülikoolis teemal „Fenomenoloogiline kirjandusvaatlus. Kadunud teost otsimas“ ja doktorikraadi Konstanzi Ülikoolis teemal „Fiktsioon ja kujutlus. Kirjanduse antropoloogiline funktsioon“, mis on avaldatud ka raamatuna (Mentis, 2000). Teadustöö kõrval on ta kirjutanud kirjandus- ja teatrikriitikat; täiendanud end Inglismaal, Norras, Saksamaal ja USAs. 1996–2000 õpetas ta Konstanzi Ülikoolis filosoofiat ja uuris Adam Smithi moraalitunnete teooriat. Olles 2000. aastal valitud Tartu Ülikooli praktilise filosoofia professoriks, naasis ta Eestisse. Sellest ajast alates on tema suur töö olnud Tartu Ülikooli eetikakeskuse asutamine ja arendamine rahvusvaheliselt tunnustatud keskuseks. Alates 2013. aastast on ta olnud Tartu Ülikooli humanitaarteaduste ja kunstide valdkonna dekaan. Lisainfo: |