Kultuurisemiootika lähtub arusaamast, et kultuuri üldisi seaduspärasusi saab kõige paremini mõista konkreetsete kultuuride eripära ja arenguloogikat analüüsides ning teiste kultuuridega võrreldes. Rahvusprofessuuri keskmes on selle printsiibi rakendamine Eesti kultuuri uurimisel.
Professuuri liikmete teadustöö keskendub teksti- ja kultuuriprotsesside analüüsile, mille kaudu mõtestatakse kultuurimälu, kultuurilisi enesekirjeldusi ning mineviku, oleviku ja tuleviku sidususe ja katkestuste mehhanisme. Sellele toetudes arendatakse kultuurilise kestlikkuse tagamiseks vajalikke vahendeid.
Semiootikat on Tartu Ülikoolis õpetatud alates 1804. aastast. Kui esialgu tehti seda arstiteaduskonna sümptomiõpetuse fookusega erikursusel, siis alates 1993. aastast saab õppida iseseisval erialal, mille tuumas paikneb kultuurisemiootika. Tänapäeval on Tartu üks rahvusvaheliselt tunnustatud semiootikakeskusi ja siin ilmuvad professuuri liikmete osalusel ka maailma vanim semiootikaajakiri Sign Systems Studies ning eestikeelne erialaajakiri Acta Semiotica Estica.
Professuuri raames alguse saanud transmeedia uurimisrühm on loonud vaba ligipääsuga digitaalse platvormi Haridus Ekraanil. See sisaldab eesti kirjanike teoste ekraniseeringute ning algupäraste mängu-, dokumentaal- ja animafilmide põhjal koostatud õppevara.
Õppevara arendamisega on kaasnenud kogemuse teoreetiline põhjendamine programmilistes ühisartiklites ja doktoritöödes:
Transmeedialisuse ja õppevara arendamise juures oleme koostöös teinud nii erinevate kohalike filmitootmisettevõtete, Eesti Filmi Instituudi kui Budapesti Eötvös Llorandi Ülikooli intersemiootika ja kultuuriliste ülekannete uurimise rühmaga. Ungarlastega koos oleme avaldanud ka ühiskogumikke: „The Book Phenomenon in Cultural Space“ (2020, toimetaja Katalin Króo) ja „Intersemiotics & Cultural Transfer“ (2023, toimetajad Katalin Króo, Kata Juracek ja Maarja Ojamaa).
|
Image
|
|
|---|
Transmeedialisusega seotud teemal on rühm teostanud Eesti Teadusagentuuri stardigrandiprojekti „Transmeedialisuse kultuuriväärtus ja digitaalsete hariduslike platvormide arendamine“. Selle tulemustega saab tutvuda kogumikus „Teadusrikas Eesti 2024“.
2026. aastal algas rühmaprojekt “Elavdades „kultuuri“: Eesti kultuuriliste enesekirjelduste digitaalne multimodaalne semiootika (PRG3063).
Digikultuuri kontekstis on muutumas ka tavatõlke mõiste ning tõlke funktsioonid kultuuris mitmekesistuvad. Jõuliselt on esile kerkinud näiteks transmeedialine tõlge. Selle mõtestamiseks on Elin Süstiste koos Küprose Ülikooli kolleegi Vasso Giannakopoulouga koostanud kogumiku „Transmedia in Translation and Transculturation“ (2025).Elin Sütiste, Remo Gramigna, Jonathan Griffini ja Silvi Salupere toimetamisel on ilmunud ka tõlkesemiootika klassikule Roman Jakobsonile pühendatud kogumik „(Re)considering Roman Jakobson“ (2021).
|
|
Kultuurisemiootilise ja interdistsiplinaarse tõlkekäsitluse arendamise raames on jõutud ka esimeste doktoritöödeni:
Kultuurisemiootika rahvusprofessuuri kohustuslikuks missiooniks on Tartu kultuurisemiootika traditsioonide uurimine ja arendamine. Olulise osa sellest moodustab Juri Lotmani pärand. Kultuurisemiootika arendamise seisukohast on lisaks isiklikule uurimistööle oluline, et seda teadmiste kompleksi saaks eestlastele emakeeles vahendada. Kultuurisemiootika ja sellega seotud alldistsipliinide ülevaade õpikuna on nüüd kõigile kättesaadav:
Semiootika. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2018. Autorid: Kull, Kalevi; Lindström, Kati; Lotman, Mihhail; Magnus, Riin; Maimets, Kaire; Maran, Timo; Moss, Rauno Thomas; Pärli, Ülle; Pärn, Katre; Randviir, Anti; Remm, Tiit; Salupere, Silvi; Sarapik, Virve; Sütiste, Elin; Torop, Peeter; Ventsel, Andreas; Verenitš, Vadim; Väli, Katre.
Õpiku üks toimetajatest Silvi Salupere on aastatega kujunenud n.ö. lotmanoloogiks, kes tunneb nii Lotmani tekstoloogiat kui tema ideid, on teda nii tõlgendanud kui tõlkinud ja jõudnud temast kirjutatud doktoritöö kaitsmiseni: Silvi Salupere, О метаязыке Юрия Лотмана: проблемы, контекст, истоки (Juri Lotmani metakeelest: probleemid, kontekst, allikad). 2018. (juh) Irina Avramec. Tartu ülikool, Humanitaarteaduste ja kunstide valdkond, filosoofia ja semiootika instituut.
Maarja Ojamaa on esindanud kultuurisemiootikuid rahvusvahelise monograafia kaasautorina, mis põhineb Lotmani ühe populaarsema mõiste semiosfäär edasiarendusel: John Hartley, Indrek Ibrus and Maarja Ojamaa. On the Digital Semiosphere. Culture, Media and Science for the Anthropocene. London, New york, Oxford, New Delhi, Sydney: Bloomsbury Academic, 2021.
Lotmani pärandi rahvusvahelise vääristamise seisukohast on rõõm fakti üle, et trükis on esimene rahvusvahelise autorkonnaga käsiraamat, mis vahendab Lotmani põhimõisteid ja kontseptsioone ning osutab Lotmani aktuaalsusele tänapäeva humanitaarias ning kultuurimõistmises:
The Companion to Juri Lotman. A Semiotic Theory of Culture. Ed. By Marek Tamm and Peeter Torop. London, New york, Oxford, New Delhi, Sydney: Bloomsbury Academic, 2022.
Lisaks teadustegevusele vastutab kultuurisemiootika professuur kultuurisemiootiliste, aga ka kultuuriteoreetiliste ja rakenduslike kursuste loomise eest nii semiootika osakonnale kui humanitaarvaldkonnale. Samuti juhendatakse kultuuriga seotud üliõpilaste uurimistöid. Kultuurisemiootilist kompetentsi kasutakse ära praktilistes projektides. Näiteks on Katre Pärn Avinurme Ajavaka projektijuht ja Alexandra Milyakina on semiootika osakonda tutvustavate videoklippide autor. Samasse valdkonda kuuluvad rohked populariseerivad artiklid ja saatesõnad.
Kultuurisemiootika professuur püüab jätkuvalt hoida tasakaalus teoreetilised uurimused ja praktilised rakendused, ajaloolise uurimistöö ja tänapäevased arendused, eesti kultuuri uurimise eesti keeles ja eesti auditooriumile kultuurilise tagasiside ja harimisena, aga ka eesti kultuurikogemuse vahendamise rahvusvahelises teaduses ja haridus- ning arendustegevuses. Seega püüab kultuurisemiootika professuur täita ülikooli tähtsaimat missiooni – olla korraga rahvuslik ja rahvusvaheline.