Autor:
Andres Tennus

Vilistlase lugu. Anne Veesaar: unistustel pole aegumistähtaega

Et kevadiseks kokkutulekuks vaim valmis panna, kohtub Lauri Räpp Tartu Ülikooli tuntud ja värvikate vilistlastega, et vestelda ülikooliaja mälestustest, alma mater'i vaimust ning põhjustest, miks ikka ja jälle ülikooli tagasi tulla. Aprillis vestis talle oma õpingutest ja seiklustest näitleja Anne Veesaar.

Unistustel pole aegumistähtaega ja ühel päeval saavad nad su kätte. Või vastupidi. Nende kuju võib küll olla muutunud, aga sisu jääb samaks. Just seesugune mõtlemine tõi rõõmsatujulise ja särtsaka Anne Veesaare tagasi ülikooli, et Valgast pärit tüdruk saaks täita oma noorpõlveunistuse sellest, kuidas ta jalutab mõnuga mööda kodulinna tänavaid, peas Tartu Ülikooli tekkel. Kui lavakooli vormimütsiga sai see trikk omal ajal ära tehtud, siis unistus Tartu alma mater’i kraadist jäi aastakümneteks mõtteisse tolmu koguma – kuni Anne leidiski end koputamast kuue sambaga hoone uksele.

Tõele au andes oli see tema teine katse. Esimest korda proovis ta astuda Tartu Ülikooli arstiteaduskonda 1975. aastal. Noor naine oli äsja lõpetanud keskkooli. Lavakasse sel aastal vastuvõttu ei olnud ja ta otsustas õppida arstiks. „Mul on nii selgelt meeles, et bioloogiaeksam toimus botaanikaaias ja üks minu eksamiküsimus oli vihmaussi kohta,“ ütleb Anne ja naerab laginal. „Mäletan isegi vastust, et vihmauss paljuneb pooldumise teel. Ometi läks nii, et jäin napilt lävendi alla.“ Ja Jumal tänatud, et jäi, mõtlen, sest muidu oleks Eesti kultuur ühe väga särava inimese võrra vaesem.

Tagasi ülikooli lapsepõlveunistust püüdma sattus Anne tänu oma sugulasele, kes otsustas viiekümneselt minna õppima kultuurikorraldust. Ikka on need teised inimesed, kes meid motiveerivad ja suunavad. Kohe meenub mitu lugu, kus lavakasse kaasakutsujad jäid ukse taha ja kutsutud leidsid end sissesaanute hulgast, avastades oma elu kutse või elukutse. Sel korral läks teisiti ja sisse said mõlemad, kuigi Anne puhul läks see üle noatera ja sugugi mitte teadmiste tõttu. „Kõik läheb nii, nagu minema peab, ja tuleb siis, kui tulema peab. Asjad juhtusid ühel ajal: mu armsa ema maine teekond oli lõppemas, uue lavastuse esietendus kohe käes ja selle kaose keskel saabus kiri, et olen kvalifitseerunud vestlusele. Selgitasin oma olukorda ja ütlesin, et ei saa kahjuks Tartusse tulla. Ent mu suureks üllatuseks tuldi mulle vastu ja erandkorras toimus vestlus veebi teel,“ selgitab mu vestluskaaslane. 

Elu viskas aga veel ühe vimka. Oma esimesel koolipäeval liipas Anne Lossi tänava õppehoone ühel kõrgemal korrusel asunud auditooriumi karkude najal. See oli tema arvates veidernaljakas hetk. „Mõelda vaid, komberdan oma esimesse loengusse karkude toel, kusjuures suur osa kursakaaslastest sobinuks vanuse poolest mulle lausa lastelasteks,“ ütleb Anne itsitades. Muigan kaasa, imetledes tema sära ja vitaalsust. Olgu siinkohal öeldud, et karkude vajadus oli tingitud plaanilisest puusaliigese operatsioonist, mis omakorda oli põhjustatud vanast autoavariist, mitte vanusest.

Kohe selgus, et pea kaks korda nooremate kursusekaaslaste jaoks ei eksisteerinud ei karke ega vanusevahet.

Anne sõnul võeti teda kohe algusest nagu omasugust, omavanust ja võrdset. Edasi tuli kõik, mis akadeemilise ja koolivälise eluga kaasas käib: koosõppimine, koosolemine ja õhtusöögid. „Haarasin ka ise härjal sarvist ja korraldasin Pirogovis õllejoomise. Mis ülikoolielu see ilma Pirogovita on,“ leiab naine. Teinekord sattusime Toome nõlval asuvasse Ula baari vahetult enne selle sulgemist. Leidsime sealt „Aliase“ kaardid ja mängisime käigu pealt leiutatud lisareeglitega lausa varahommikuni.“ 

Siis tuli koroona. Õppetöö kolis veebi. Pead norgu naine loomulikult ei lasknud. Reegleid painutades korraldas ta Tallinnast pärit kursakaaslastega enda pool ühisõppimisi.

Kui palun Annel meenutada värvikamaid õppejõude ja seiku loengutest, kõlab esimesena Aleksei Kelli nimi. „Oi, ta oli lahe. Suurt kasvu ja mõmiseval toonil rääkiv mees õpetas intellektuaalse omandi kaitset. Tema loengud olid nagu püstijalakomöödia, täis vaimukaid kujundeid ja võrdlusi. Ta puistas neid kui varrukast, jäädes ise surmtõsiseks. Imeline oskus,“ räägib Anne. Ka Kulno Türki ja ta seminare meenutab naine hea sõnaga. Seoses sellega on tal üks kihvt lugu rääkida.

Kursus pidi personalijuhtimise seminaritöös püstitama töökollektiivis tekkinud probleemi, millele tuli arutelu käigus leida lahendus. Anne tõi näite elust enesest ehk ajast, mil ta tegeles suurelt muusikalide korraldamisega. Toona oli valmimas muusikal „Hull sinu järele“. Esietenduse päev lähenes, aga proovid ei liikunud kuidagi edasi: kes oli joomatuuril, kes sõitis ootamatult välismaale ja kes ei ilmunud lihtsalt proovi. Kõigil oli ükskõik. Ajad olid sellised. Seminaril tuligi mõelda, mida sellisel puhul teha. Pakuti kõiksugu lahendusi, ent mitte keegi arvanud ära, mil moel olukord tegelikult lahenes.

Nimelt mõeldi näitlejate jaoks välja lugu, et lavastust tuleb kontrollima produktsioonifirma esindaja. Nii sündis fiktiivne tegelane Dorothy Perkins, keda mängis Anne inglise keele eraõpetaja. Tundus uskumatu, aga kõik suutsid end kontrollihirmus kokku võtta ja esietendus toimus õigel ajal. Anne sõnul oli professor Türk selle loo peale õige pikalt pead vangutanud ja öelnud, et pole elus seesugust lahendust kuulnud. Muide, Dorothy Perkins oli tollal Anne kantud kampsuni tootjafirma kaubamärgi nimi. 

Üks lõbus lugu vajab veel rääkimist. Eesti nüüdisteatri ainet lugenud Hedi-Liis Toome uuris auditooriumilt, kas keegi oskab tuua näidet lõputust narratiivist. Keegi ei osanud midagi pakkuda, ainult Anne oletas, et ehk on see improteater. Õppejõud vaatas naisele sügavalt silma ja lausus: „Ma olin üsna veendunud, et just Teie teate õiget vastust, aga ma eksisin. Lõputu narratiiv on ju Õnne 13.“ 

Need kaks lugu näitavad ilmekalt, et ülikool rikastab nii üliõpilaste kui ka õppejõudude teadmisi. Meenutan hea sõnaga Urmas Varblast, kes rõhutas oma loengutes, et ta õpib iga korraga oma tudengitelt midagi uut. Vastukaaluks räägib Anne, kuidas ta võttis valikaineks ajakirjanduse, arvates, et teab sellest kõike ja saab ainest lihtsa vaevaga läbi. „Tegelikult mõistsin, et ma ei tea mitte midagi. Akadeemiline õpe loob süsteemi, korrastab olemasolevad teadmised ja annab uued. Näiteks võib tuua kasvõi sellesama muusikalide produktsiooni – nüüd tean tänu ülikoolile, et tegime asju põhimõtteliselt küll õigesti, aga kulutasime selleks palju rohkem ressurssi kui vaja.

Tagasi ülikooli minemine andis Anne elule hoopis teise käigu. „Ma oleksin väga palju vaesem nii teadmiste, tutvuste kui ka inimeste võrra. Tänu ülikoolile on mu ellu tekkinud juurde neid, kelle poole saan alati pöörduda, kui on vaja abi või lihtsalt rääkida. See õlg-õla-kõrval-tunne ja teadmine, et nad on alati olemas, on hindamatu.“ Kursusel on ka oma Messengeri-grupp ja kui keegi kusagil mõnd kursakaaslast näeb, jagatakse seal alati kohtumisest pilte.

Aga midagi ääretult olulist andis ülikool veel – nimelt võimaluse ja oskuse käia selle nii kiiresti muutuva maailmaga kaasas. „Räägin nooremate põlvkondade ja oma järeltulevatega sama keelt. Ülikool ei ole lihtsalt kitsa eriala õppimine, vaid boonuseks saab kaasa ka uuenenud suhtevõrgustiku. Rikastab seegi, kui minna seejärel tagasi kooli või ülikooli õpetama või oma elukogemust jagama. Selle kaudu õpib vaat et rohkemgi kui õppides.“

Uurin oma siiralt ja rõõmsameelselt vestluskaaslaselt, miks tema arvates on vilistlaspidusid vaja ja kas ta on ka ise kevadel kohal. „Kui ma oma graafikus aega leian, siis kindlasti,“ vastab Anne. Ta vajub, kustumatu naeratus näol, hetkeks mõttesse ja sõnab siis: „Tead, minu arvates on meil, Tartu Ülikooli vilistlastel, justkui mingi ühine saladus, mingi oma keel või salakeel, mida teame ainult meie. Sealjuures ei loe, mis ajal keegi on lõpetanud – see saladus on põlvkonnaülene. Samasugune on teadmine, et tagasi ülikooli minna pole kunagi hilja.“ 


Tartu Ülikool korraldab 2024. aasta 18. mail oma vilistlastele kokkutuleku, mis kannab pealkirja „Tagasi ülikooli“. 

Vilistlaste kokkutuleku päeva jooksul saab kohtuda õppejõudude ja endiste kursusekaaslastega, külastada armsaks saanud õppehooneid ja auditooriume, võtta Tartu [eel]arvamusfestivalil osa ülikooli aruteludest ning osaleda ühislaulmisel ja õhtusel peol ülikooli spordihoones. Kuni 30. aprillini saab koos kaaslastega soetada kokkutuleku pileti soodsamalt. 

Tartu Ülikooli vilistlaste kokkutulek peahoone ees

JÄRELVAADATAV: Tartu Ülikooli vilistlased võtsid linnas võimu üle laulu ja pillimängu saatel

Tartu Ülikooli vana anatoomikum

Vana anatoomikumi külastused

Vilistlaste kokkutulek

Kokkutulekule kogunesid tuhanded Tartu Ülikooli vilistlased