Foto:
Lauri Kulpsoo

Ülo Valk: folklooris ilmutavad end ühiskonna võimusuhted

„Tähenduste loomine saab alguse keelest, keel ja mõtlemine on omavahel väga tihedalt seotud,“ ütleb folklooriuurija Ülo Valk. „Folkloor on tähenduste edasi andmise kunst.“

Ülo Valk kaitses doktoritöö kuradi kujutelmast ja ilmumisest eesti rahvausundis 1994. aastal. Aastal 2022 on ta Tartu Ülikooli eesti ja võrdleva rahvaluule professor, keda huvi on kandnud uurima Kirde-India usundit ja folkloori.

Lisaks loengute pidamisele ja doktoritööde juhendamisele toimetab Ülo Valk ajakirja NVMEN. „See on religiooniajaloo tippajakiri, mis tähistab tuleval aastal 70. ilmumisaastat, ja see on äärmiselt põnev töö,“ ütleb professor, kellega kõnelesime nähtava ja nähtamatu maailma vastastikusest mõjust, kuid ka teaduse tegemisest ja õpetamisest.

Ükspäev sõitsin Tartu rongijaama ja must kass jalutas laisalt üle tee. Ütlesin endale naljatamisi: see on õnnekass! Eks ole seegi osa folkloorist. Kuidas teile folkloristina paistab – mis on see, mis esivanematelt on meile kandunud?

Kõigepealt keel kui tohutu vaimne ressurss – kogu sõnaline aines, mille oleme lapsest peale omandanud ja milles on palju folkloorset, kas või see, kuidas me teretame ja hüvasti jätame, kuidas soovime õnne või ütleme halvasti. Näiteks vande- ja sõimusõnadel on tugev seos kahjustava sõnamaagiaga – laimul ja needmisel on usundilised juured.

Praegu me räägime solvamisest, aga sajandeid tagasi oleks mõnest pahatahtlikust väljendist võinud alguse saada isegi nõiaprotsess. Sõnal on ikka olnud kaal ja jõud. Veel, väga palju on edasi kandunud mänge, tavasid ja käitumisreegleid, mida õpime märkamatult. Lisaks on folkloori aidanud edasi viia teadlik kogumis- ja avaldamistöö, millel Eestis on pikk traditsioon.

Miks on nii, et eesti folklooris ilmub kurat pigem mehe kui naise kujul, ja sageli just mõisahärrana?

Rahvausundis ja folklooris määravad väga palju võimusuhted. Kurat on Uues Testamendis ja luterlikus kultuuris maise ilma valitseja. Et ta ilmub rohkem mehe kui naisena, selle taga on patriarhaalne elukorraldus. Mees oli see, kes esindas võimu ja kes kodunt väljaspool tegutses.

19. sajandi lõpul nähti kuradit tihti võõra mehena, keda kohati pimedas teel olles. Mustad tõllad, mis teedel kihutasid, ja saksa rüüs kuradid on selle aja eesti usundilistele juttudele omased. Muidugi peegeldab võimulolijate demoniseerimine eesti talurahva ja mõisnike vaenulikke suhteid. Praegu me võtame kuradit kui tegelast rahvajuttudest, aga omal ajal oli ta ikkagi kardetav reaalsus.

Mis üldse ajendab inimest looma kurja kuju – on see vajadus mõtestada ümbritsevat maailma?

Inimene on mõtlev olend ja uskumuste taga on aastatuhandeid kestnud mõttetöö. Kurja kuju on olemas ristiusus, kuid ka näiteks budismis on idee isikustatud kurjusest – see on Māra, kes on ühtaegu maist ilma valitsev surmajumal ja deemonlik paharet, kes inimesi kiusab. Virguval Buddhal on Māraga samalaadne kokkupõrge nagu Jeesusel, kes kohtus kõrbes saatanaga.

Hinduismis ja paljudel loodusrahvastel sellist mustvalget heade ja kurjade jõudude vastandamist ei ole. Hinduismi jumalad on tihti loomult vastuolulised. Võtame kas või Šiva, kes on küll maailma hävitaja, aga ka selle hoidja, kes seostub viljakusega. Või tantristlik jumalanna Kālī, kes on küll vägivaldne ja raevukas, kuid oma austajate suhtes emalik ja hoolitsev. Wendy Doniger O’Flaherty on kirjutanud põhjaliku monograafia kurjuse algupärast hinduismis, kus ta näitab, et kurjuse teooriaid on väga erinevaid ja need täiendavad üksteist.

Eesti 19. sajandi rahvausundit valitses kristlikust õpetusest pärit kurat, kuid tema kõrval tunti hulgaliselt loodushaldjaid ja teisi vaimolendeid. Sageli polnud nad põhimõtteliselt kurjad, kuid siiski mõnevõrra ohtlikud, nõudes lugupidamist ja ettevaatust.

Mida on meil folkloorsest pärandist suuremas plaanis õppida?

See aines on niivõrd rikkalik, avar ja lausa põhjatu, et kui seda oleks kas või koolitundides rohkem, mõistaks eestlane paremini oma esivanemaid, aga võib-olla ka iseennast.

Samas on folklooris palju vastuolulist, on ksenofoobset, rassistlikku ja seksistlikku, on arulagedust. Jakob Hurt, olles ise pastor, pidi omal ajal põhjendama, miks ebausku ja muud taolist jama on vaja üles kirjutada. Ta taipas, et seegi on meie kultuur, meie pärand, ja me ei tohiks endist luua ilustatud pilti.

Üks valdkond, mida võiksime kindlasti paremini tunda, on kohapärimus, kõik need mälestused, lood ja teadmised, mis seostuvad inimesele oluliste paikadega, aitavad luua kuuluvuse tunnet, ka sidet loodusega, mida linnas oleme kaotamas. Kodutunne on seotud nostalgiaga, ja seda on folklooris palju. Kodu on omakorda seotud perepärimusega, mis määrab paljuski selle, kes me oleme. Kuigi folkloor seostub minevikuga, saab ta oma tähendussisu ja mõtte olevikus, täna ja praegu.

Üks lugu, mis ehk folkloristile võib huvitav olla: toidupoes pika saba lõpus seisis minu ees üks 40-ndates naine, kes ilmselt mu kärsitust märkas ja ütles, et temal on terve suur korvitäis, minul ainult üks ese, mingu ma temast ette. Sattusime rääkima. „Ma varusin toitu,“ ütles naine oma ostukorvile osutades. „Kui Kaja Kallas rääkis telekas, et võimalik on elektrikatkestus, jooksid mul külmavärinad üle. Ma teen reikit ja saan keha kaudu olulist informatsiooni.“ Tal tulid pisarad silma ja kui ta mulle oma kogemusest rääkis, jooksid minulgi judinad üle: tajusin, kui pingeline ja ärev see maailm praegu on.

See on väga hea näide, mis tabab midagi olemuslikku. Ühelt poolt kajastub siin tänapäevane uuest vaimsusest kantud rahvausk. Teisalt näeme vajadust jagada tähendusrikast kogemust jutuvormis, mis on rahvapärimuse üks kandvaid jõude. Ja kolmandaks on see näide spontaansest läbielamisest, milles on midagi ürgset. Inimkeha võib mäletada midagi ajatut, mis kultuuris on kadumas.

Filosoof ja religiooniuurija Charles Taylor on võrrelnud meie aja maailmapilti kunagise üleloomuliku elutunnetusega. Ta selgitab, et oluline pole mitte erinevus teadusliku ja irratsionaalse mõtlemise vahel, vaid pigem see, kuidas me tajume oma keha ja oma isiksuse piire. Modernismiajal on mõtlemine, emotsioonid ja teadvus kinni meis kui kehasse suletud olendites. Varem olid inimesed kehaliselt keskkonnale ja nähtamatule maailmale palju avatumad. Mõtted ja emotsioonid kandusid väga kergesti edasi ja välised jõud mõjutasid inimest, mis kokkuvõttes tegi ta vastuvõtlikuks ka kahjustavale nõidusele, maagiale või seestumusele, mil mõni kuri jõud võtab inimese oma võimusesse.

19. sajandi eesti rahvususundi maailm oli palju jõulisemalt emotsionaalne ja avatum. Kui ehmatus- või kõhedustunne tekitab meis külmavärinaid, on see ühtlasi kogemus, milles avaldub mineviku maailmataju – omamoodi mälestus kaugest ajast, mil me ei olnud veel oma kehadesse kapseldunud.

Turvatunde on meie elult võtnud ju eelkõige Ukraina sõda, mis pole ainult militaarne konflikt – sel on ka oma maagiline mõõde. Mitmed ukraina nõiad kinnitavad, et tänu nende osalusele sunniti Putini armee Kiievi alt põgenema, ja et just nemad käivitasid varjatud jõu, mis aitas Ukraina vägesid ja nurjas vene nõidade musta maagia. Õnneks oli ja on ukrainlastel muidugi abiks Eesti kingitud relvastus, muu abi ja meie tugev poolehoid. (Muheleb.) Väheharitud vene soldatite ebausklikku hirmu ei tasu alahinnata.

Kui meenutada nõiaprotsesse, siis usuti ju, et nõidus on päris. Nõidu hukati, et nad rohkem halba ei teeks.

Jah, nõidumine oli veel Rootsi-aegse Tartu Ülikooli ajal selline kriminaalkuritegu, mille sooritamiseks kasutati deemonlike jõudude abi. Toona õpetlased jagasid seda vaadet ja see sobis ka rahvausundilisse maailmapilti ning inimeste argiellu.

Tänapäeval on nõidus meie jaoks folkloor ja selline määratlus teeb nõia jõuetuks, sest vägevast maagiast saab fiktsioon. On õnn, et me elame valgustatud maailmas ega usu enam, et kurjuse algupära on väljaspool inimest – erinevalt suurest osast maailmast, kus need hirmud on siiani olemas.

Viimasel ajal olete võrdlevalt uurinud Kirde-India põlisrahvaste usundit. Mis teid selle juures kütkestas?

Huvi on ammune – juba siis, kui olin esimese kursuse üliõpilane, kuulasin Linnart Mälli loenguid India usunditest ja hakkasin õppima sanskriti keelt.

Kirde-India teeb meile lähedasemaks mõõtkava – kui India on hiiglasuur, siis Kirde-Indias on palju väiksemaid rahvaid ja kultuure, mis on võrreldavad Eestiga. Mitmel pool Indias on džunglid maha raiutud, aga kirdeosariikides võib sattuda metsaküladesse, kus inimesed elavad kõrvuti tiigrite, elevantide, ninasarvikute ja teiste neljajalgsetega. Selline eksootiline keskkond inspireerib, paneb võrdlema ja mõtlema ning viib lõpuks arusaamisele, et folkloori toime inimesele polegi Eestis ja Indias kuigi erinev.

Sel suvel käisin Erasmuse vahetuse korras Bhutanis Thimphu Kuninglikus Kolledžis. Sealse riigikeele – dzongkha keele rääkijaid on alla miljoni, ka territoorium on Eestiga võrreldav. Sellel mägisel ja metsaga kaetud maal kannavad kultuuri järjepidevust Tiibeti budism ja elavad rahvausundid, kus tähtsal kohal on mäejumalad ja teised olendid, kes valitsevad metsade, vete ja muu looduse üle. Muidugi on nende seas ka ohtlik lumeinimene, kellest räägitud kogemusjutte õnnestus sel reisil kuulda mitmelt inimeselt.

Pidasin Thimphu kolledžis paar loengut, kohtusin antropoloogiaüliõpilaste ja õppejõududega ja ühel seminaril arutasime nende välitöödelt kogutud pärimust. Tutvustasin ka meie ingliskeelset õppekava „Folkloristika ja pärandirakendused“ ning loodan, et saame järgmisel aastal Bhutanist mõne magistrandi – on põnev, et maailm tuleb siia Tartusse koju kätte. Sel aastal on meil üliõpilasi Jaapanist, Tiibetist, Indiast, Koreast ja Peruust, rääkimata Ühendriikidest või Inglismaast. See rikastab ka meie õppe ja teaduse põhisuunda, mis on muidugi eestikeelne ja keskendub eesti folkloorile.

Olite aasta tagasi külalisprofessor California Ülikoolis. Kuidas läks – oli ju veel pandeemia aeg? 

Kui ma 2021. aasta augustis Berkeleysse jõudsin, keerati just ülikool lukust lahti. Kõiki ruineeriv digiõpe oli lõppenud ja üliõpilased tagasi, kõik vaktsineeritud, võib-olla mõne üksiku meditsiiniliselt põhjendatud erandiga. Muidugi kandsime kõik maske ja kui keegi kahtlustas endal Covidit, kõndis ta ülikooli hiigelsuurde testimiskeskusesse, mis töötas päevast päeva.

Lugesin Berkeley folkloristika programmis kahte kursust. Üks neist käsitles demonoloogia suhet rahvausundiga. Piirarv oli 50 üliõpilast ja nende hulka kõik huvilised ei pääsenudki. Teine oli kitsamas ringis kraadiõppe erikursus, kusarutlesime teooriate ja meetodite üle; paljuski tutvustasin Euroopa folkloristikat, mida Ameerika Ühendriikides hästi ei tunta.

Kas eesti folklooris on midagi meile ainuomast või on maailm ikkagi nii läbi põimunud, et on raske selgeid eristusi teha?

Kultuur käib ikka kokku keskkonnaga, milles elatakse. Täpselt samalaadset kooslust linna- ja maakultuurist ningloodusest nagu Eestis ei ole olemas mitte kuskil mujal, ja nii võime öelda, et ka folkloor on kordumatu.

Regivärsiline laul on ainuomaselt püsinud meil, ingerisoomlastel ja karjalastel, ja poeetilise keele ning mälupangana on see erakordne. Mida kaugemalt erinevate rahvaste traditsioone vaadata, seda enam torkavad silma tüpoloogilisedsarnasused ja võib tunduda, et üldpilt on üsna ühetaoline. Aga mida enam süveneme elavasse pärimusse, seda enam märkame erinevat ja ainukordset.

Folkloristika ongi omamoodi kunst teha rahvapärimuse kohta selliseid üldistusi, mis ei varjuta üksikjuhtumite, tekstide ja esituste ainulaadsust. Folklooris on koos nii kordumatus kui ka lõppematu traditsioon.

Milline on folkloristika perspektiiv ingliskeelses teadusmaailmas? 

Kindlasti on folkloristikal perspektiivi! (Naerab.) Väga tugevad traditsioonid on Ameerika Ühendriikides, meil Põhja-Euroopas, Aasia tõuseb võimsalt, India ja Hiina ... Web of Science’i ajakirjade loendis on üle kümne folkloristikaajakirja.

Viimase paarikümne aasta jooksul on ainuüksi meie osakonnast tulnud üle 30 folkloristikadoktori, kellest enamik on jäänud erialasele tööle meil või mujal. Meie eriala ei ole rahamahukas, aga investeering sellesse on pikaajalise toimega, toetades iga kultuuri järjepidevust. Nii töötame Tartus palju väikerahvaste tudengitega, kellest võivad saada oma maade esimesed folkloristid.

Eesti on avatud ja ka folkloristika on muutunud paljuski tänu sellele, et oleme isolatsioonist pääsenud. Kahjuks on projektipõhine teadus väga habras ja kulutab palju vaimset ja ajalist ressurssi. Meie õppetöö põhineb tõepoolest teadusel ka selles mõttes, et õppekavade ülalpidamine ja üliõpilaste juhendamine poleks mõeldav ilma teadusrahata. Seda on raske saada ja lihtne kaotada.

Tähistasite augustis oma 60. sünnipäeva ja rahvusülikooli tänavuse sünnipäeva eel pälvisite Tartu Ülikooli medali pikaajalise kaaluka panuse eest ülikooli arengusse. Palju õnne! Mida ütleb vanarahvas aastate ja elutarkuse lisandumise kohta?

Ega siin väga suuri üllatusi ei ole. Rõhutatakse õppimise olulisust: kes õpib, see teab. Võrreldakse, mis on olulisem – kas teadmised ja tarkus või rikkus –, ja loomulikult hinnatakse tarkust.

Aga nagu folklooris ikka, on ka selliseid ütlemisi, et vana karu enam tantsima ei õpeta, või et vanainimest õpetada on sama hea kui surnut arstida. (Muheleb.) Ma ei ole viimasega muidugi nõus. Tartu Ülikoolis ongi sümpaatne see, et üha enam tuleb õppima väga erinevas vanuses tudengeid. Kõigilt neilt on ka minul palju õppida.

 

Tiia Kõnnussaar
UT tegevtoimetaja

 

Intervjuu professor Ülo Valguga ilmus ajakirja Universitas Tartuensis 2022. aasta viiendas numbris

Ülo Valk on Tartu Ülikooli 2022. aasta teenetemärkide kavaler. Vaata, kes veel pälvisid tunnustuse.

#kestlikkus #teadus #ülikoolist
peahoone

Tartu Ülikooli kestliku arengu keskus hõlbustab teadusaladevahelist koostööd

#teadus #ühiskonnale
22 indiviidiga tohutu massihaud, kus oli 21 imikut ja üks naine

Doktoritöö: Eesti keskaegne linnalaps sõi nagu väike täiskasvanu

#teadus

Ekaterina Iaschuk kaitseb doktoritööd „Творчество М.Н. Загоскина в процессе формирования русской национальной идеологии“

19. detsembril kell 14.15 kaitseb Ekaterina Iaschuk doktoritööd „Творчество М.Н. Загоскина в процессе формирования русской национальной идеологии".