Andrei Solovev kaitseb doktoritööd „Проблема „Россия и Европа“ в русских литературных путешествиях (Фонвизин – Карамзин – Достоевский)“

18. novembril kell 14.15 kaitseb Andrei Solovev doktoritööd „Проблема „Россия и Европа“ в русских литературных путешествиях (Фонвизин – Карамзин – Достоевский)” („Probleem „Venemaa ja Euroopa“ vene ilukirjanduslikes reisikirjeldustes (Fonvizin - Karamzin - Dostojevski)“).

Juhendaja:
emeriitprofessor Ljubov Kisseljova, Tartu Ülikool

Oponendid:
professor Maria Plioukhanova, Perugia Ülikool (Itaalia)
kaasprofessor Tatiana Smoliarova, Toronto Ülikool (Kanada)

Kokkuvõte
„Venemaa ja Euroopa“ on üks uue aja vene kirjanduse, kriitika ja publitsistika võtmetähtsusega probleeme. Just valitud kronoloogilisel perioodil – XVIII–XIX sajandi algus – hakkas suhtumine Euroopasse kujunema kirjeldusobjektiks, mis on eriti iseloomulik traveloogidele (termineid „traveloog“, „reisikirjandus“, „travel literatuure“, „travel writing“, „Reisebericht“ kasutatakse sünonüümidena). Käesolevas väitekirjas käsitletakse ainult neid, kus autorid on, esiteks, seda probleemi oma põhiteemana vaadeldud ja, teiseks, on kasutanud mudelit „venelane Euroopas“. Selle mudeli evolutsioon on antud töös tähelepanu keskpunktis.

Väitekirjas keskenduti olulistele, pretsedenti loovatele tekstidele: Deniss Fonvizini „Kirjad Prantsusmaalt“ (1778); Nikolai Karamzini „Vene reisija kirjad“ (1791–1801) ja Fjodor Dostojevski „Talviseid märkmeid suviseist muljeist“ (1863). Fonvizini, Karamzini ja Dostojevski teosed kujutavad endast kolme kõige tähelepanuväärsemat näidet erinevate mudelite konstrueerimisest: „pettunud reisija“, „naiivne reisija“, „vene reisija“, „vene eurooplane“, ja need mudelid, nagu töös näidatud, on vene kirjanduses kõige mõjukamad ja neid ei ole varem tegelikult uuritud.

Kirjandusliku mudeli „venelane Euroopas“ ja selle variantide käsitlemine viidi töös läbi ajalooliskirjanduslikus perspektiivis, kronoloogiliselt iga mudeli sees. Kokkuvõttes võimaldas see näidata, et valitud kronoloogilise perioodi raames on jälgitavad mudeli evolutsiooni põhietapid, mis võeti kokku seda sõlmivas teoses „Talviseid märkmeid suviseist muljeist“.

Mudel „vene eurooplane“ võtab kokku nende mudelite arengu vene reisikirjades, mis olid analüüsitud väitekirjas. Mudelilt „kohtumine Euroopaga“ pärib ta pragmaatilise osa: Euroopa elu nähtusi kirjeldatakse Venemaa sisemise arengu eesmärkidel. „Kirjades Prantsusmaalt“ antud „pettumuse“ mudeliga lähendab seda üldine hinnangute toon ja keele rõhutatud rahvapärasus. „Naiivne reisija“ andis „vene eurooplasele“ kontaktivalemi tegelikkusega. Teostest, mille eesmärk on uurida „rahvuslikku iseloomu“, on laenatud teravdatud huvi enesemääramise vastu.

Doktoritöös vaadeldud vene traveloogide spetsiifika, mis käsitlevad probleemi „Venemaa ja Euroopa“, seisneb selles, et need sisaldavad refleksiooni mitte lihtsalt enda kohta, vaid ka selle kohta, kuidas venelased Euroopasse suhtuvad.

Oluline on rõhutada veel ühte väitekirja järeldust. Jutustaja kujund Fonvizini, Karamzini ja Dostojevski traveloogides on otseselt seotud oma lugejaskonda kujundava teose pragmaatikaga. Fonvizinil on selleks lugejaks eesrindlik aadelkond, Karamzinil euroopalikult haritud publik, Dostojevskil poleemikaks kutsutud „vene eurooplased“.