Iakov Kadochnikov kaitseb doktoritööd „Deification of kings in Ancient Mesopotamia (from III to II millennium BC)“

8. mail kell 16.15 kaitseb Iakov Kadochnikov religiooniuuringute erialal doktoritööd „Deification of kings in Ancient Mesopotamia (from III to II millennium BC)“ („Kuningate jumalikustamine muistses Mesopotaamias (III kuni II aastatuhandeni e.m.a.)“).

Juhendajad:
kaasprofessor Amar Annus, Tartu Ülikool
professor Vladimir V. Emelianov, Peterburi Riiklik Ülikool (Venemaa Föderatsioon)

Oponent:
professor Gebhard J. Selz, Viini Ülikool (Austria)

Kokkuvõte
Väitekiri kirjeldab Mesopotaamia kuningate jumalikustamist nende eluajal ja selle nähtuse ajaloolist arengut. Uurimus analüüsib ametlikke narratiive, mis pandi kirja kuninglikesse raidkirjadesse ja poeetilistesse tekstidesse (nn. „kuninglikud hümnid“) nende valitsejate endi eluajal ja esitasid neid kuningaid jumalike olenditena otsesel viisil. Termin „otsene jumalikustamine“ viitab teatavate jumalikustamise markerite kasutamisele (nt determinatiivid kuningate nimede ees, tiitlid, epiteedid) ja ka kaudsetele markeritele, mis vihjavad kuninga pühaduse staatusele (peamiselt epiteedid). Käesolev dissertatsioon keskendub u 500-aastasele perioodile (2250–1750 e.m.a.), mil selliseid markereid leidub rohkesti säilinud allikates. Kogutud andmete analüüsiks kasutatakse kahte üksteist täiendavat lähenemist. Esimene lähenemine on kvalitatiivne, mis analüüsib valitud allikaid detailselt (peamiselt luuleteoseid ja kuninglike raidkirjade olulisemaid osi), pöörates tähelepanu tekstide struktuurile, jumalikkuse markerite kasutusele ja nende viidete kontekstidele. Teine lähenemine on kvantitatiivne, mis kasutab jumalikkuse markerite statistilist analüüsi lähtudes tekstide temaatilisest varieeruvusest. Kõik järeldused on tehtud nende kahe lähenemise tulemusi kokku võttes. Allikate temaatilist variatsiooni ja jumalikkuse markerite kasutust analüüsides pakub väitekiri asjaolude rekonstruktsiooni, mis viis kuningate otsese jumalikustamisele muistses Mesopotaamias. Samuti arutleb see, kuidas jumalikustatud valitseja kuvand arenes uuritava perioodi vältel ja võimalike põhjuste üle, miks kuningad hakkasid vältima enesele otsese jumalikkuse omistamist alates 18. sajandist e.m.a. oma kuninglikes kirjutistes.