Helen Haas kaitseb doktoritööd „Alevis in contemporary Izmir: imaginaries, beliefs and practices regarding Hacı Bektaş Veli“

23. augustil kell 14.15 kaitseb Helen Haas religiooniuuringute erialal doktoritööd „Alevis in contemporary Izmir: imaginaries, beliefs and practices regarding Hacı Bektaş Veli“ („Alevi kogukond kaasaegses Izmiris: ettekujutused, uskumused ja praktikad seoses Haci Bektaş Veli´ga“).

Juhendajad:

professor Catharina Raudvere, Kopenhaageni Ülikool (Taani)

doktor Elo Süld, Tartu Ülikool

Oponent:

doktor Hege Irene Markussen, Lundi Ülikool (Rootsi)

Kokkuvõte

Aleviidid on Euroopa diasporaas leidnud tunnustust religioosse vähemusgrupina kui eraldiseisev religioon, kuid Türgis jäänud „heterodokse“ islami ja „rahvausu“ staatusesse. Kui aleviitide ajaloolised juured ulatuvad sajandite taha, mil lahvatas Osmanite Türgi ja Safaviidide Iraani sõjaline vastasseis, siis tänapäevane eneseteadlikkus sai alguse 1990te alguses, mil hakati rääkima nn alevi ärkamisest. Sellest alates on tegeletud muu seas ka religioosse enesemääramise ja identiteedi küsimustega. Izmiris asuv aleviitide kogukond, mille juured ulatuvad Ida-Türgi provintsidesse ja kus on esindatud nii türgi kui ka kurdi emakeelega aleviidid, peavad ennast autentse ja moonutamata islami esindajateks, kes on saanud oma teadmised pärandiks prohvet Muhamedi järglaste poolt hoolikalt põlvest-põlve edasiantu kaudu. Tänu linnastumisele ja migratsioonile on Alevi kogukonnasisene omamoodi kastisüsteem, kus ühelt poolt eristatakse vaimsete juhtidena prohvetist põlvnevaid pühasid vereliine ja teisalt nende järgijad, muutunud, kuid mitte kadunud. Kehtima on jäänud reegel, et vaimulikku tarkust tohib jagada vaid pühade vereliinide järeltulija, keda on Izmiri alevi kogukonnas täna rohkesti esindatud. Tänu sellele on kogukonna poolt ehitatud kogunemismajas (cemevi) toimumas lisaks aktiivsele kultuurielule ka regulaarselt alevi jumalateenistused (ayin-i cem). Üks prohveti järeltulijatest, kes elas 13. saj Kapadookia lähistel, on Hacı Bektâş Veli. Tema traditsiooniline elulugu ja õpetussõnad on omandanud Izmiris pühakirja staatuse, mida tsiteeritakse rohkem kui koraani. Algselt Bektaši vennaskonna rajaja ja šeik, omandas ta aja jooksul pühaku staatuse, kellest on tänaseks kujunenud pühakute pühak ja tähtsaim imetegija paljude aleviitide seas. Izmiris on tema staatus võrreldav imaam Ali ja 12 imaami staatusega, teda peetakse nende taaskehastuseks. Teisalt peetakse aga näiteks Mustafa Kemal Atatürki omakorda pühaku taaskehastuseks. Sekulaarse Türgi vabariigi luues, mil keskaegseid müstikuid hakati propageerima kui humaniste ja filosoofe, ei ole Bektaşi tähtsust pühakuna vähendanud. Pigem on see Bektaşi mõju ja haaret pühakuna laiendanud, lisades talle kaasaeges Izmiris oma ajast ees elanud ja ajastute ülese väljavalitud teadmamehe kuulsuse. Izmiris leidub ka uskumust, et Bektaş on jumala maine ilming. Sellest tulenevalt on palverännakud tema hauale Hacıbektaş´s olulisel kohal, seda linna nimetatakse „meie Mekaks“ tuues sisse terava vastandumise „ortodokse“ islami ja selle traditsioonidega. Hacı Bektaş Veli kultus, milles väljenduvad alevi „tee“ peamised põhimõtted, on tõusnud erineva tagapõhjaga aleviitide ühendavaks lüliks ja religioosse eneseväljenduse vahendiks.